A ja pool B. Hea usu põhimõtte alusel tagatakse A ja B vaheline usaldus ning ausus. Hea usu põhimõtte alusel loovad pooled A ja B kokkuleppeid, mis on kooskõlas ja sobivuses mõlema poolega. Lepingute puhul lepitakse kokku mõlema poole õigused ning kohustused, enamasti esine see variant varalistes suhetes, nagu mainis ka Paul Varul oma artiklis. Selgitamaks säärast olukorda toon näite. Korteriüüri leping. Üürileping tähendab seda, et inimene A soovib endale elamispinnaks kokkulepitud ajavahemikuks korterit, mida pakub inimene B, olgu selleks siis korteri omanik isiklikult või maakler, kes korterit vahendab, antud momendil ei oma see tähtsust. Käesoleva lepingu puhul on mõlemal poolel õigus kehtestada reeglid või pakkuda välja omapoolsed kokkulepped. Kahe osapoole vaheliseks põhiliseks kokkuleppeks võib antud juhul olla üüritasu maksmise kuupäev. Oletame, et üürija, ehk inimene
Oma raamatus kirjutab A-R. Tamm et, 1941. aasta sügistalv oli küüditatute jaoks väga raske aeg. Eriti raske oli olukord vanurite, haigete ja lastega kes ei olnud harjunud raske füüsilise tööga ja väga külma talvega. Arstiabi polnud seal kuskilt saada ja ellu jäid vaid tugevamad. Eestist saabuti kergetes suveriietes, soojasid riided aga polnud kuskilt saada. Kuigi aruannetest võib lugeda, et abivajajatele anti riideid, kuid enne nendeni jõudmist jagati need kohalike poolt laiali. Elamispinnaks oli ette nähtud igale inimesele kolm ruutmeetrit, tihti aga ulatus see ainult ühe ruutmeetrini. Elati suvebarakkides, hüttides, muldonnides, lautades, klubides antud olude sobimatutes ruumides. Leiba jagati tööpäevade eest, aga seda ka ainult sellele kes tegi ja sellega pidi ta toitma ära ka vanurid ja lapsed. Lisaks hoiti väljateenitud palkasid kuude kaupa kinni. Näljahäda oli suur ja ei saanud ka loota kodust saadetavatele pakkidele. Polnud ka asju
näiteks linnas õppinud, ning nad levitasid seal linlikku mõtteviisi jms. eestlastest olid vahendajad järgmised kihid: kaupmehed jne. Üritati igal pool käia riides nagu tegid seda linlased. Pop vabrik kangas mille naised üle võtsid oli siks. Teine oli elamute kultuur millest üritati uueneda. Maja uuendused. Katus madala,, aknad väikesed, korstnaga. Hakati ehitama eraldi elumaju. Põhja eestis- vana rehielamud ehitati ümber, külmkabreid ehitati ümber elamispinnaks kuhu tehti ahi, köök ja ka rehetuha ehitati ümber ja hakkas muutuma ainult majandus ruumiks Lõuna eestis püüti ehitada uusi elumaju. Eeskujuks linn, agul ja alevikes olevad puumajakesed. Neil oli ka kividest vundament. Linnamood avaldus ka toa sisustuses, hakati ostma vabrikumööblit või lasti seda kohapeal tisleritel teha. Seinasängist sai voodi. Kirstust sai kapp ja kummut. Pinkideasemele tulevad toolid. Tuba valgustati petrooliumlambiga. Puit nõud asendusid savist ja bajanssiga
loobuda ühiskorteritest ja võimaldada igale perele oma korter, et 10-12 aasta jooksul saaks elamispindade puudus riigis likvideeritud. Ökonoomse üheperekorteri eduka tootmise ning rakendamise eeldusena tuli üle saada mitmetest traditsioonilistest projekteerimispõhimptetest. See tähendas ruumide kõrguse vähendamist 2,5 meetrini ning loobumist liiga avaratest esikutest, köökidest ja sanitaarsülmedest- korterite keskmiseks elamispinnaks pidi kujunema 27-29m 2. Eestis asuti programmi realiseerima Eesti Projektis üleliidulise tüüplahenduse alusel välja töötatud
annaabi.ee 
