iseennast paremaks ning samuti saame muuta enda elu elamisväärsemaks. Kogu kirjapandud tekstist on raske lugeda, kui oluline on elada oma elu nii, et ise oleksid õnnelik. See vaev oma õnne nimel tasub alati ära. Usun, et kõik inimesed mõtlevad oma elujooksul mitu korda surmast ning läbikukkumisest, kuid ka see on üks elu osa. Mina ei karda surma ega ebaõnnestumist, mina kardan hoopis, et kunagi oma eluga lõppjaama jõudes pean kahetsema oma elatud elu ning tegemata jäetud tegusi. Me elamegi vaid üks ainus kord, kuid elagem siis seda mitme korra eest! Kristi Ahjupera 10a
Hamleti kättemaks oli lõpuks õnnestunud vaatamata sellele, et kuidas see oli saavutatud ja mis see lõpuks endaga kaasa oli toonud. Hamlet lahkus maisest elust, kus teda enam ei oodanud ees lilled, rahu ja vaikus. Surm oli selle lõpetuseks kergendus. Seada jalule õiglust sellise hinnaga ei kohta me küll just tänapäeval, aga põhimõte jääb samaks, saavutada eesmärgid iga hinnaga, nende nimel me ju elamegi. Sõnades:"Jääb vaid vaikus," on mõte, et inimesed otsivadki rahu ja vaikust, kas siis maises ilmas või jumala riigis, inimesed on saavutanud selle, mille üle ta ei tunne uhkust, kui seda oli vaja teha ja nüüdseks loeb oma elu või siis tänapäeval oma elutöö tehtuks.
Kui me sellistest inimestest kuuleme, siis mõtleme kohe neist halvasti ja nimetame neid eluheidikuteks. Kuid selle probleemi on tekitanud riik ise. Riik ei võimalda inimestele anda toetust, et elada ära nii, et ei peaks mõtlema, kust saada toitu ja peavarju. Või kui mingil määral võimaldab, siis kindlasti väikse summaga, millega pole võimalik isegi pool maksudest ära maksta. Kahjuks just sellepärast elamegi selles ühiskonnas ilma kindla turvatundeta, sest kunagi ei tea, millal üks või teine asi võib tabada just meid. Kuid vägivallal on ka väga palju teisi põhjuseid nt. rassistlikud. Tänu rassistlikele põhjustele on meil veel tänapäevalgi väga suuri probleeme tekkinud. Ja selle all on kannatanud väga palju süütuid inimesi. Kuid põhjused, miks erineva riigi inimesed läbi ei saa omavahel on tegelikult kauges minevikus toimunud sõdade pärast.
Kui oled kord valetanud. VALETAMINE. See on tegu , mis võib olla tavaline või lausa tappev. Kõik inimesed on kord valetanud , pole inimest , kes ei oleks luisanud. Inimesed vassivad erinevat moodi ja nii on ka nende valede põhjused on erisugused. Nende valed saavad alguse millestki , mis ei või omada mingit tähtsustki. Vale ärkab mõttetust asjast ja võib kasvada tohutuks veaks. ,,Valel on lühikesed jalad" on vanasõna öelnud. Üksigi vale ei jää päevavalgele tulemata. Mõni inimene elab oma valega mitukümmend aastat, teine aga päeva või kaks. Mida kauem kellelegi tõtt rääkimata elada, seda hullem on see hetk, kui see päevavalgele tuleb. Kõigest hoolimata valetatakse väga tihti. Iga vale saab algus, kas teost või mõttest. Enamasti valetatakse kadedusest ,et olla lahe või päästa enda nahka. Valetatakse , et saavutada elus midagi ja tehakse ennast paremaks. Samas, kui minnakse töövestlusele, siis enamus inimes...
Vastust võibki pimeduses kobama jääda, seda leidmata. Äkki on meile kõigile kõrgemalt poolt antud misioon, mida teame vaid alateadvuses. Võib olla on see saatus, mis määrab meie tuleviku. Kas homme ootab meid ees surm või eluarmastus, seda ei tea keegi. Kuid mis siis, kui elu mõte ongi elada ettemääratud süzeed? Kõik mida teeme ning muuta üritame on juba kuhugi kirja pandud. Kas saame üldse olla milleski kindel või elamegi ühes suures valedevõrgustikus ning pettekujutelmis? Äkki meie maailm polegi selline nagu arvame seda olevat ning elame mullis, mis on täidetud illusiooniga. Järsku meie eesmärk silmitsebki meie nina all ning meie ülesandeks on tunda mõnu kõigest sellest, mida tegelikuses ei eksisteeri. Kui see nii ongi, siis kas see, et me lihtsalt elame, polegi juba elu mõte? Emakese looduse seisukohast on meil vaid üks ülesanne säilitada oma liiki. Kas elu ongi nagu
.." ,,Sa kardad, kas pole? Ka mina kardan, väga. Kuuled, kuidas kappab...?" Ta asetas Jerome käe oma südamele. ,,Nii kiire!" ,,Sest ma kardan: ma ei taha sind kaotada ega neile koletistele anda, mu Prints, samas aga on sul õigus ka mina langen oma pere ohvriks, see on sama hästi kui kindel. Ma olen haavatav, mul on inimese süda." ,,Siis põgeneme koos. Jätame nii sinu kui minu elud ja lahkume siit riigist, kogu mandrilt." ,,Tegelikult me elamegi saartel." ,,Siis... leiame mõne asustamata mäe ja rajame sinna oma kuningriigi. Ma olen ju prints me saame hakkama. Ja sinust saab minu printsess." ,,Utoopia vere eest ei põgene." ,,Sinu omad võivad ju arvata, et sa oled maha jahitud ja tapetud, minu omad aga..." ,,Et mina sain sinu kätte." ,,Just! Nii teemegi!" Kostus hingepõhja kriipav heli, midagi vilina ja karje vahepealset, pannes põgenejad võpatama. ,,Mis see on?"
mind tuleb. Ma elan inimese nutus ja rõõmus, ta kurbuses ja hirmus ma elan, ta headuses ja kurjuses, ta õigluses ja ülekohtus, ta nõrkuses ja vägevuses. Inimesena saan inimeses elama igavesti ega sellepärast vaja ohvreid oma hauda ja suremattust oma nimele. Seda kirjutas Sinuhe, egiptlane, tema, kes elas üksildasena kõik oma elu päevad." Peale selle lugemist jäin ma lausa pikalt mõttesse. Tegelikult me ju elamegi kõigis inimestes, anname seda edasi teistele ja saame seda teistelt ja see, kuidas Mika Waltari seda väljendanud on, meeldis mulle väga. Tegelastest meeldisid mulle kõige enam Kaptah ja Sinuhe. Kaptahi olek just ja see, et ta hiljem ikka veel oli truu Sinuhele, kui ta veel rikkamaks sai ja Sinuhe oli Teebaist ära saadetud. Ei kahetse hetkeksi, et raamatut lugesin. Raamat pakkus ülimalt sügavaid filosoofilisi lauseid, mis jätsid nii mõnekski päevaks nende üle mõtisklema
mind on elanud ja inimesena elan igas inimeses, kes pärast mind tuleb. Ma elan inimese nutus ja rõõmus, ta kurbuses ja hirmus ma elan, ta headuses ja kurjuses, ta õigluses ja ülekohtus, ta nõrkuses ja vägevuses. Inimesena saan inimeses elama igavesti ega sellepärast vaja ohvreid oma hauda ja suremattust oma nimele. Seda kirjutas Sinuhe, egiptlane, tema, kes elas üksildasena kõik oma elu päevad." Peale selle lugemist jäin ma lausa pikalt mõttesse. Tegelikult me ju elamegi kõigis inimestes, anname seda edasi teistele ja saame seda teistelt ja see, kuidas Mika Waltari seda väljendanud on, meeldis mulle väga. Tegelastest meeldisid mulle kõige enam Kaptah ja Sinuhe. Kaptahi olek just ja see, et ta hiljem ikka veel oli truu Sinuhele, kui ta veel rikkamaks sai ja Sinuhe oli Teebaist ära saadetud. Lugedes raamatut, tuli meelde nii kunstiajaloos õpitud Egiptus kui ka Kreeta, mis andis mõnusat äratundmis rõõmu
annaabi.ee 
