16. Teatrite repertuaar 1920.-1930. aastail. Vabariigi algus ja Euroopast meieni jõudnud uued kustivoolud tõid ka uuendusi teatrisse. 1920ndate esimesel poolel tõusis esile ekspressionistlik draama, mille eesvedajateks olid Draamateater ja Hommikuteater, eesotsas Paul Sepa ja August Bachmanniga. Repertuaari kuulusid palju saksa ekspressonistlike autoreid (Toller, Kaiser), kellest võtsid ka siinsed autorid eeskuju. Kuid kodumaine näitekirjandus elas üle madalseisu, ekspressionistlikest teostest võib välja tuua Metsanurga ,,Kindrali poeg" (1925) (algupärandite osakaal oli umbes 15-20% repertuaarist). Ekspressionistlike draamade kõrval mängiti ka maailmaklassikat ja moodsaid autoreid (Sciller, Molere, Wilde, Shaw). Kuid koha repertuaarides (Estonias, Vanemuises) säilitasid ka vanamoodsamad jandid Eesti teatrisse tõi muutuse 1929. aastal lavale jõudnud Raudsepa ,,Mikumärdi", mis tõstis taas ausisse kodumaise näitekirjanduse ja külaelu kujutamise laval. Samuti hakati
vaadetelt ühtne. Ajakirja väljaandmine oli majanduslikult raske. Kõige selle tõttu "Tarapita" lagunes. Tarapitalaste looming jääb nn ajaluule perioodi, mida võib piiritleda aastatega 1919 1923. Ajalaulud on saanud inspiratsiooni elult eneselt ja mõjutusi saksa impressionismilt. Selle ajajärgu luuleloomingu põhisisuks on inimene oma ajas ja ühiskonnas. Sõdade järel väljendati inimsuse, rahu ja demokraatia ideaale enamasti retooriliselt paisutatud südamevaluga. Ekspressionistlikest mõjudest tingitult väljendub igatsus parema järele äärmiselt tugevate värvidega antud õudusvisioonides ja võikuspiltides, millest kostub hukkujate kisa, voolab jõgedena verd ja taudid tapavad tuhendeid. "Tarapita" rühmituse päevil sai Barbarusest üks juhtivaid publitsistliku protestiluule viljelejaid, õigluse ja inimsuse kuulutajaid, väikekodanliku mentaliteedi raevukamaid ründajaid (luulekogu "Vahekorrad" 1922). Ekspressionismimõjutustega on kogu "Katastroofid" 1920.
kujutada seda erinevate ansamblitega. Kurt Weill (1900–1950) (Oli juut ja 30-el emigreerus Ameerikasse) Teda peetakse 1920.-te kõige andekamaks Saksa heliloojaks. 12 (Artikkel ekspressist) 16.05.2002 1920. aastatel oli ta Saksa Uue muusika tulevikulootus number üks. Weilli muusika juurdus Saksa hilisromantismis (R. Strauss, Mahler) ja kulges sealt ekspressionismi suunas. Kuid ta oli tüdinenud ekspressionistlikest äärmustest. Weilli hakkas köitma iroonia, grotesk, klassikaline selgus, kabareemuusika (Zeitoperi tunnused). Kõige tähtsam Berliinis on Weilli jaoks see, et ta avastas enda jaoks teatri. (Weilli sidus koostöö ka Max Reinhardtiga) Eriliselt vaimustus Weill Gershwinist. Tal on mõned kuulsad palad: • „Mack the Knife“ • „September Song“ • „Alabama Song“ (Ajastu)ooper „Tsaar laseb end fotografeerida“ EE 1928 (Pappel ütles 1927), Leipzig
põletati avalikult tuleriidal. Walter Hasenclever (18901940) üheks selliseks dramaturgiks. Näidend ,,Poeg" 1914 on esimene suur ekspressionistlik näidend. Generatsioonide konflikt kasvab ühiskonnakriitiliseks aruteluks. Näidendi lõpus poeg tapab isa. ,,Antigone" töötlus 1916. Läks eksiili ja võttis endalt elu, et mitte natside kätte sattuda. 67) (Georg Kaiser) Ekspressionismi esindaja teatris. Kõige viljakam ja edukam teistest ekspressionistlikest dramaturgidest. Loonud teravmeelseid intellektuaalseid sõnamänge. Kirjutas 60 näidendit. ,,Hommikust keskööni" 1912, lav 1917. Ekspressionismi üks esinduslikum näide. Peategelaseks väikeametnik, kes petab välja suure summa raha ja püüab leida õnne, kuid keda ootab märtrisurm. ,,Calais' kodanikud" 1913, lav 1917. Edu laiema publiku hulgas. Siit alates lavastati Kaiserit kõikjal Saksamaal. Oli enim mängitud näitekirjanik 21-33 Saksamaal. Läks eksiili Sveitsi
annaabi.ee 
