Imetajate genoomides on mitmed geenid koondunud nn. CpG saarekestele (CpG islands). CpG saareke on vähemalt 200 bp pikkune DNA lõik, milles on dinukleotiidi GC sisaldus vähemalt 50 %. Tavaliselt leidub CpG saarekesi (eriti koduhoidja-)geenide transkriptisooni alguspunktides või nende lähedal. Mujal genoomi piirkondades on CpG dinukleotiidi vähe, sest sellise dinukleotiidi tsütosiin metüleeritakse (replikatsioonijärgselt aitab eristada värskelt sünteesitud DNA ahelat vanast ahelast). Ekspresseeruvate geenide promootorpiirkondi ei metüleerita. Metüleeritud tsütosiin allub kergesti spontaansele desamineerimisele, tekib tümiin (reparatsiooniensüüm tümiin-DNA-glükosülaas eemaldab vigasest T/G paarist T väga väikese efektiivsusega) seega jääb alles väga väike osa CpG järjestustest. Seetõttu on CpG dinukleotiid evolutsiooniliselt säilunud ainult seal, kus tsütosiin ei ole metüleeritud, st ekspresseruvate geenide promootorpiirkondades.
Imetajate genoomides on mitmed geenid koondunud nn. CpG saarekestele (CpG islands). CpG saareke on vähemalt 200 bp pikkune DNA lõik, milles on dinukleotiidi GC sisaldus vähemalt 50 %. Tavaliselt leidub CpG saarekesi (eriti koduhoidja-)geenide transkriptisooni alguspunktides või nende lähedal. Mujal genoomi piirkondades on CpG dinukleotiidi vähe, sest sellise dinukleotiidi tsütosiin metüleeritakse (replikatsioonijärgselt aitab eristada värskelt sünteesitud DNA ahelat vanast ahelast). Ekspresseeruvate geenide promootorpiirkondi ei metüleerita. Metüleeritud tsütosiin allub kergesti spontaansele desamineerimisele, tekib tümiin (reparatsiooniensüüm tümiin-DNA-glükosülaas eemaldab vigasest T/G paarist T väga väikese efektiivsusega) seega jääb alles väga väike osa CpG järjestustest. Seetõttu on CpG dinukleotiid evolutsiooniliselt säilunud ainult seal, kus tsütosiin ei ole metüleeritud, st ekspresseruvate geenide promootorpiirkondades.
See 16 seaduspära paistab eriti silma nende aminohapete puhul, millele vastab 4 või 6 koodonit aga on täiesti märgatav ka 2 koodoniste aminohapete puhul. Ohtralt avalduvatele geenidele vastavad mRNA'd, kuigi neid on vähe liike, moodutavad suurema osa mRNA koguhulgast rakus. Seega on raku valgusünteesiaparaat ametis põhiliselt just kõrgelt ekspresseeruvate valkude sünteesiga. Järelikult kulub rakus rohkem tRNA'sid, mis kodeerivad ohtralt avalduvates mRNA'des sageli esinevaid koodoneid. Sellise koodoni kasutamisega on suurem osa rakus olevatest mRNA'dest võimalik transleerida vähese arvu tRNA'dega, mida on rakus kõrgemas kontsentratsioonis. Selline "tööjaotus" tRNA'de vahel võimaldab rakkudel sünteesida väiksemat arvu tRNA'sid ja seega energiat säästa. Seda seaduspära võib nimetada ka tRNA'de standardiseerimiseks.
Selle valgu seondumine DNA-ga näib toimuvat mittespetsiifiliselt. Eksponentsiaalse faasi rakkudes on ligikaudu 6000 Dps molekuli raku kohta. Valgu hulk suureneb statsionaarse faasi käigus. Dps-i funktsiooniks on kaitsta DNA-d kahjustuste eest. Fis (factor for inversion stimulation) on väike aluseline DNA-ga järjestusspetsiifiliselt seonduv valk, mis kirjeldati esmalt sait-spetsiifilisel rekombinatsioonil. Fis on oluline ka eksponentsiaalses faasis tugevalt ekspresseeruvate geenide (rRNA ja tRNA geenid) transkriptsioonil ja DNA replikatsioonil. Eksponentsiaalses faasis on Fis valku 60000 molekuli raku kohta, kuid statsionaarses faasis jääb ta detekteerimatuks (alla 100 molekuli). Seega on Fis kasvavates rakkudes üheks põhiliseks nukleoidiga assotsieeruvaks valguks. Hfq (host factor for phage Q), tuntud ka faktori i nimetuse all, seondub nii DNA-ga kui ka RNA-ga. Seondumine on mittespetsiifiline, kuid toimub eelistatult paindunud DNA-le
annaabi.ee 
