F. Ledebour. Viimase panusel kogus Tartu Botaanikaaed kuulsust, mitmekesistus taimeliikide valik, laienesid aia piirid ning asutati ka algne kasvuhoone troopikataimedele. Suuresti tänu Ledebouri teenetele kasvas aias 1827. aastaks 10 449 taimeliiki, millest osa küll hukkus, ent seemnete ulatusliku vahetuse läbi hoiti liikide arvu siiski kõrgel. Nagu Ledebour, osales ka aia järgmine direktor, kelleks sai 1836. aastal viimase õpilane A. Bunge, mitmetes kaugetes ekspeditsioonides ning korraldas aia restaureerimist ning juurdeehitusi. Pärast Bunge´i oli aia direktoriks professor M. Willkommi, kes oma lühikese ametisolekuaja jooksul lõi botaanikaaias kasvatatavatele taimedele kindla süsteemi, määras uuesti kõik liigid ning etikettis need. Willkommi lahkumise järel ning E. Russomi juhatuse ajal elas botaanikaaed üle majanduslikult väga raske aja, millest välja aitas alles 1895. aastal direktoriks saanud professor N. I. Kuznetsov
võivad tõesti meeskonna Kuule viia ja Maale tagasi tuua. See oli lennu põhieesmärk. Teaduslikud ülesanded olid sihilikult piiratud. Astronaudid tegid vaid ühe lühiajalise väljumise kuupinnale kestusega kaks ja pool tundi (viimases kuuekspeditsioonis aga väljuti kolm korda kuupinnale, kokku enam kui 22 tundi). Astronautidele lubati eemalduda kuumoodulist mitte rohkem kui mõnikümmend meetrit (viimastes ekspeditsioonides eemaldusid astronaudid elektrisõidukiga kuumoodulist mitme kilomeetri kaugusele). Teaduslik uurimisaparatuur oli väga piiratud ja sisaldas vaid selle osa, mida sai kasutada väljumise lühikese aja jooksul. Vaatamata sündmuse tähtsusele otsustati ohverdada isegi televisioonikujutise kvaliteet - aja säästmiseks transleeriti signaal kuumooduli väikese antenni abil, suur vihmavarjakujuline antenn jäeti kasutamata. Kuupeal tehtud teleülekannet vaatas ligi 450 000 000 inimest.
inimesed ja tehnika tõestama, et loodud raketid ja kosmoselaevad võivad tõesti meeskonna Kuule viia ja Maale tagasi tuua. See oli lennu põhieesmärk. Teaduslikud ülesanded olid sihilikult piiratud. Astronaudid tegid vaid ühe lühiajalise väljumise kuupinnale kestusega kaks ja pool tundi (viimases kuuekspeditsioonis aga väljuti kolm korda kuupinnale, kokku enam kui 22 tundi). Astronautidele lubati eemalduda kuumoodulist mitte rohkem kui mõnikümmend meetrit (viimastes ekspeditsioonides eemaldusid astronaudid elektrisõidukiga kuumoodulist mitme kilomeetri kaugusele). Teaduslik uurimisaparatuur oli väga piiratud ja sisaldas vaid selle osa, mida sai kasutada väljumise lühikese aja jooksul. Vaatamata sündmuse tähtsusele, otsustati ohverdada isegi televisioonikujutise kvaliteet - aja säästmiseks transleeriti signaal kuumooduli väikese antenni abil, suur vihmavarjukujuline antenn jäeti kasutamata.
Eesti entsüklopeediakirjastus. Tallinn, 2000] (lk. 76) Fred Jüssi (sünd. 29. jaanuar 1935) ...Eesti zooloog, loodusfotograaf ja looduse populariseerija. Aastal 1958 lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli bioloogia erialal. Töötas 1958-60 Hiiumaal (Emmastes) õpetajana ja 1962-1975 kuulus ENSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumisse, kus tema erialaks oli looduskaitseinspektor. Seejärel oli ER-i (Eesti Raadio) ja ajakirja ,,Eesti Loodus" vabakutseline kaastööline. Ta on osalenud ekspeditsioonides Tunguska jõgikonda, Lapimaale, Fääri saartele jm. Salvestanud erinevaid looduse hääli, publitseerinud albumeid ja loodusteemalisi jutustusi, samuti mõtisklevaid vesteid loodusest. Avaldanud palju looduskaitseteemal kirjutisi, fotoalbumeid ja kalendreid: · ,,Eesti linde ja loomi" (1977) · ,,Rebasetund" (1977, 1981) · ,,Sügis", fotoalbum (1995) · ,,Eestimaa looduse hääled" CD (1997, 1998) · ,,Lahemaa Linduse hääli", CD (1997) [Teadus 1 A-Ki
annaabi.ee 
