1996. 6 Ree, J. Heidegger. London: Phoenix, 1998. 5 Inimese tunnuseks on individuaalse olemasolu teadvus. Inimene on teatud vahekorras oma olemisega. Inimene teab, et ta on olemas. Seda konkreetset, individuaalset inimese olemist nimetab Heidegger kitsamas mõttes EKSISTENTSIKS. Vastandina kesk-aegsele filosoofiale lähtub Heidegger sellest, et üksnes inimene "eksisteerib". See on kogu eksistentsialistlikule filosoofiale omane eeldus. Kõigi asjade kohta võib öelda, et nad on olemas. Aga inimese olemasolu on midagi erilist. Sellele erilisele olemasolule reserveerib ta mõiste "eksisteerima".7 Mingem üks samm veelgi kaugemale. Kui me eristasime olemust ja olemasolu, siis inimese juures see eritus põhimõtteliselt ei kehti. Sest inimesel ei ole kindlaid olulisi omadusi nagu asjadel. Oluline ei ole inimese juures määratletav s.o. nähtavatest omadustest tulenev. Me ei saa öelda, et inimene on
dadele leevendust saama. Ja usk tegi imesid. Enamikule eestlastest olid taolised asjad ja elamused tollal siiski veel võõrastavad ja halvakspandavad. Mõelgem või sõnale sant, mis on eesti keelde tulnud ladina keelest: sankt = püha. Kirik suhtus halastuse ja hoolitsusega vigastesse ja viletsatesse, keda usuti taevariigile lähemal seisvat. Kirikukoguduste arvel peeti ülal seeke - hospidale ja vaestemaju. Eksistentsialistlikule muinasusundile oli säärane filantroopia võõras. Ametlike kirikuvõimude saamatust usutõdede levitamisel kompenseerisid osaliselt munga- ja nunnaordud, kes rajasid siin oma kloostreid, liikusid lihtrahva hulgas, abistades neid kõikvõimalike taudide ja muude hädade puhul. Eestis tegutsesid tsistertslaste, dominiiklaste, frantsisklaste ja augustiinlaste ordud. Kloostrid omandasid küll maavaldusi ning nöörisid oma
rohkem avatud. Seda oli juba Dilthey oma vaimuteaduslikus psühholoogias märganud. Inimese tunnuseks on individuaalse olemasolu teadvus. Inimene on teatud vahekorras oma olemisega. Inimene teab, et ta on olemas. Seda konkreetset, individuaalset inimese olemist nimetab Heidegger kitsamas mõttes EKSISTENTSIKS. Vastandina kesk-aegsele filosoofiale lähtub Heidegger sellest, et üksnes inimene "eksisteerib". See on kogu eksistentsialistlikule filosoofiale omane eeldus. Kõigi asjade kohta võib öelda, et nad on olemas. Aga inimese olemasolu on midagi erilist. Sellele erilisele olemasolule reserveerib ta mõiste "eksisteerima". Mingem üks samm veelgi kaugemale. Kui me eristasime olemust ja olemasolu, siis inimese juures see eritus põhimõtteliselt ei kehti. Sest inimesel ei ole kindlaid olulisi omadusi nagu asjadel. Oluline ei ole inimese juures määratletav s.o. nähtavatest omadustest tulenev. Me ei saa öelda, et inimene on
vähem või rohkem avatud. Seda oli juba Dilthey oma vaimuteaduslikus psühholoogias märganud. Inimese tunnuseks on individuaalse olemasolu teadvus. Inimene on teatud vahekorras oma olemisega. Inimene teab, et ta on olemas. -) Seda konkreetset, individuaalset inimese olemist nimetab Heidegger kitsamas mõttes EKSISTENTSIKS. Vastandina kesk-aegsele filosoofiale lähtub Heidegger sellest, et üksnes inimene "eksisteerib". See on kogu eksistentsialistlikule filosoofiale omane eeldus. Kõigi asjade kohta võib öelda, et nad on olemas. Aga inimese olemasolu on midagi erilist. Sellele erilisele olemasolule reserveerib ta mõiste "eksisteerima". -) Mingem üks samm veelgi kaugemale. Kui me eristasime olemust ja olemasolu, siis inimese juures see eritus põhimõtteliselt ei kehti. Sest inimesel ei ole kindlaid olulisi omadusi nagu asjadel. Oluline ei ole inimese juures määratletav s.o. nähtavatest omadustest tulenev.
annaabi.ee 
