l Eksistentsialismist on mõjutatud palju filmirezissööridest võib nimetada Ingmar kirjanikke, nt Boris Vian, Ernest Bergmanit ja Akira Kurosawat. Hemingway, Eugène Ionesco, Jack Kerouac l Nõukogude Eestis pidasid 1980. aastatel end eksistentsialistideks kõik kohalikud punkarid. Tänapäev Tänapäeva eksistentsialism on liiga eesmärgipärane ja positiivne ega vasta globaliseerunud hüperkultuuri eklektilisele elutunnetusele. Eksistentsialismiga sarnase rolli on tänapäeva kunstnikekirjanike seas üle võtnud veelgi radikaalsem inimkäsitlus, mis mõistab inimest lõhestununa ja valikute suhtes huvituna. Olulisemad autorid JeanPaul Sartre Albert Camus Karl Jaspers
kaasneb ka vastutus. Kuigi inimene ennast täiesti endaküllaselt ja subjektiivselt loob, siiski on ta sunnitud end looma võimalikult hästi ja ilusti, kuna ta ei saa enda eksistentsi piiratust kogenuna oma loomejõudu raisata -- eksistents on ainukordne ja lõppeb surmaga. Filosoofid on eksistentsialismi kritiseerinud selle poolest, et see lõhestab inimese ja maailma suhet ning polariseerib subjekt-objekt suhte liialt ühe poole, st subjekti kasuks. Seetõttu ei pea end eksistentsialistideks nt Maurice Merleau-Ponty ja Martin Heidegger, kuigi mõlemad on oma mõtlemises tegelenud sarnaste teemadega. Eksistentsialismist mõjutatuna on selle ühekülgset polarisatsiooni püüdnud ületada nt Paul Ricoeur. Mõnikord eristatakse nendel alustel eksistentsialismi ja eksistentsifilosoofiat. Viimane on erinevalt eksistentsi ja subjekti absolutiseerivast "ismist" neutraalselt määratletud filosoofia,
usuvad, et meie ise peame igas olukorras otsustama, mis on õige ja väär, lähtudes oma südametunnistusest. · Siinkohal aga kohe esimene asi oleks see, et kõik inimesed on ju erinevad, seega ka moraalinormid ja südametunnistused on erinevad. Kõiki ei saa üheselt võtta. On kaht tüüpi teodeontoloogilist eetikat: intuitsionism ja detsiosinism. Esimesed usuvad, et me peame igas olukorras küsima nõu oma südametunnistuselt, teised, keda kutsutakse ka eksistentsialistideks, ususvad, et mingit moraalselt õiget vastust polegi olemas, kuni meie ise ei otsusta, mis on õige ja mis on väär. Selle määrab otsus. Sellisel seisukohal oli eksistentsialist J-P Sartre. Teodeontoloogiline eetika väljendub näiteks Durhami piiskopi Joseph Butleri kuulsates moraalijutlustes: Kui ükskõik milline lihtne aus mees enne mingi teo ettevõtmist endalt küsib: kas see, mis mul on kavas, on õige või väär?[...] Ma ei kahtle mitte kõige vähematki, et see küsimus saab
ka tahted juhinduvad sellest „visandist“. · Mis on eksistentsialism ja millised on eksistentsialismi põhimõtted Sartre järgi? Eksistentsialism on elu võimalikkust kinnitav filosoofiline õpetus, mis teeb inimese ja tema olemuse vastutavaks oma eksistentsi ees. Igasugune tegevus või tõde eeldab seejuures nii keskkonda kui ka inimlikku subjektiivsust. Inimene on see, kelleks ta ennast ise teeb. Toimub jaotumine religioosseteks ja ateistlikeks eksistentsialistideks. Sartre järgi on eksistentsialismi põhimõtted järgnevad: Eksistents eelneb olemusele. Inimene pole muud, kui see, kelleks ta end teeb. Luues iseennast, loob inimene ka inimkonda üldiselt. · Miks on Sartre arvates moraalne valik võrreldav kunstiteose loomisega? Sartre leiab, et nii moraal kui ka kunstiteos läbib leiutamise ja loomise protsessi, mille olemust ei saa enne määratleda kui see täielikult valmis on
Nietzsche käsitlus vastandus positivismile. Kuna Nietzsche lähtub vaatepunkti-õpetusest, siis on igasugune teadmine üksnes interpretatsioon: pole fakte, on üksnes interpretatsioonid. TEISTLIK EKSISTENTSIALISM SØREN KIERKEGAARD (1813-1855). ,,Emb-kumb", ,,Kartus ja värin." Mõtlemise suurim paradoks on katse avastada midagi, mida mõte ei suuda mõelda. (XX saj. huvitavamaid teolooge-eksistentsialiste: Karl Barth, Paul Tillich, Rudolf Bultmann. Neid on nimetatud teistlikeks eksistentsialistideks.) 29 Ülimaid eetilisi väärtusi tuleb otsida jumalast, kuid selle olemasolu ei saa tõestada. Pühendumuse aluseks on usk, mitte mõistus. Objektiivne tõde on olemas, kuid pole kättesaadav, inimese jaoks ei saa tõde olla kiretu. Indiviid on ülim kõlbeline üksus ja seetõttu on just inimelu isiklikud, subjektiivsed aspektid kõige olulisemad. Kõlbluse ülimuslikkuse tõttu on inimolendi tähtsaimaks tegevuseks otsuste langetamine: otsustuste kaudu loome me oma elu ja saame iseendaks.
annaabi.ee 
