Sõdur II Maailmasõja aegses Eestis. Iseseisev Eesti riik lakkas eksisteerimas aastal 1940, mil nõukogude väed okupeerisid Eesti Vabariigi territooriumi. Nõukogude vägede ülekaal oli tohutu, meil puudusid relvastatud vastupanuks tegelikult võimalused ning isegi välisabile polnud loota. Kogu Eesti Vabariigi juhtkonnad, seal hulgas ka kaitseväe juhtkond hävitati, keegi ei saanud olla kindel mis juhtub edasi, sest inimesi terroriseeriti meeletult ning tundus nagu sellele ei tuleks kunagi lõppu.
Mitte ükski vihmapiisk ei pea end uputuse eest vastutavaks Vastutus, see on tagajärgede kandmine oma tegude eest. Kas on veel keegi või miski tänapäeval eksisteerimas , et olla julge ja võtta vastutus enda peale ? Ma võin olla Ameerika Ühendriikide president või Indias sunnitööl rassiv laps;negriid,europiid või üldse mongoliid, see ei muuda minu tähtsust sõltuvuse ringist meie maailmas. Absoluutselt kõik on omavahel ühendatud, väike detail võib viia kuritöö lahendamiseni või tekitada uue maailmasõja, kuid kas see detail on selle eest vastutav ? Kui terve vihm on Eesti riigikogu, siis üks vihmapiisk on iga saadik
Lahendus oleks see, kui iga inimene jääks heasoovlikkusega kindlatesse piiridesse. Tuleb säilitada reaalsustaju ning sätestada endale piirid, sest kogu maailma pole üksikisikul võimalik parandada. Ilma selleta toob headus rohkem kurjust. ,,Tõe ja õiguse" põhjal saab hästi väita, et headus ja kurjus on maailmas koos. Vahel ühel pool tugevam, teisel korral teistpidi. Mõnikord varjatud ajaga või inimeste rumalusega, kuid alati koos eksisteerimas kui yin ja yang. Ainult ühe figureerimine kaotaks maailmast tasakaalu. See balanss hoiab planeedil oleva elu sotsiaalsetes piirides, mis tagavad normaalse elu jätku ühiskonnas. Headus ja kurjus on nagu mündi kaks poolt. Isegi kui teist poolt pole näha, ilmub too varem või hiljem nähtavale.
Meie teod avaldaksid kes me oleme ning nad otsiksid meid üles ja ükski isik ei annaks meile varju.'' ''See on salajane kokkulepe mille järgi elame me oma ülejäänud praegused ja tulevased elud, sest see reaalsus ületab palju generatsioone ja eluigasid. See kokkulepe on suletud verega, meie verega. Meie, kes taevast maapeale tulid.'' ''See kokkulepe ei tohi EALESKI, EALESKI olla teatav olla eksisteerimas. Sellest ei tohi MITTE KUNAGI olla kirjutatud või räägitud, kui on, sigitab see teadvuse, päästab valla PEAMISE LOOJA raevu meie üle ja meid heidetakse sügavustesse millest tulime ning jääme sinna kuni igavesti.'' Allikas: http://educate-yourself.org/cn/secretcovenant12sep06.shtml
peamiseks lähtepunktiks SCHOPENHAUER · Arthur Schopenhauer (1788-1860) ei olnud maailmast ega inimestest heal arvamusel, vanaduspõlves oli ta heaks kaaslaseks puudel · Ta filosoofia allikateks on a) Vana-India filosoofia (meelelise maailma illusoorsus); b) Platon (tõeline ja mittetõeline olemine) ja Immanuel Kant (asi iseeneses Ding an Sich) ja asi meie jaoks - Ding für uns) · Kantil oli asi iseeneses eksisteerimas sõltumata tajujast; seda ei iseloomusta ei aeg, ruum ega põhjuslikud seosed; ei ole tunnetatav · Asjad meie jaoks on Kanti arvates eksisteerivad tajuja tajuobjektidena; eksisteerivad ajas ja ruumis; on tunnetatavad · Schopenhaueril on asja iseeneses asemel tahe, intellekt on kui pettuse loor mille läbi meieni jõuab kujutlus (Kantil Ding für uns) · S arvates on hirm surma ees irratsionaalne, tema arvates kui surm oleks hirmus
aga sootuks avaramal ajalisel ja loovisikute skaalal, hõlmates protsessi Kalju Komissarovi, Merle Karusoo, Ago-Endrik Kerge ja Lembit Petersoni, samuti Ingo Normeti, Raivo Trassi ja Kaarel Kilveti, ning nimetades lõpp-punktina, mispuhul protsess on juba iseendale vastandiks pöördunud, Juhan Viidingut (Neimar 1996: 3). Nagu eespool mainitud, on oluline teadvustada seika, et alates 1960ndate lõpust võis eesti kultuuripildis ka ühe teatri-institutsiooni raamides näha kõrvuti eksisteerimas nn. peavooluteatrit ja avangardistlikke lavastusi. Modernismi jõudnud algupärane draama kerkis 1960. aastate lõpus ja 1970ndate alguses kirjanduspildis ootamatult jõuliselt teiste põhiliikide kõrvale, olulisemateks autoriteks Ain Kaalep, Paul-Eerik Rummo, Mati Unt ja Vaino Vahing; „teatriuuenduse ideoloogia on sageli ka kirjanduslike ideede genereerimispunkt (taotlused kaotada kunsti ja elu vaheline piir, rituaalse kogemuse otsingud jne)” (Epner 2001: 422). 1970
kui eelnev baas on tugev ja siseturisti peal testitud. Käesolevas magistritöös koostati ühe võimaliku arengusuunana Pärnule kuurordi- kontseptsioon. See vastab nii Eesti pereturistide kui ka kohalikku kogukonda kuuluvate inimeste soovidele ja vajadustele. Mõistagi ei kata perekeskse kuurordi kontseptsioon kõigi Pärnu võimalike sihtrühmade ootusi. Kuurorditraditsiooni säilitamisega kõrvuti näeb autor eksisteerimas ka olemasolevaid ja tekkivaid turismiettevõtluse liike. Kuigi positsioonimisteooriat on kõige lihtsam rakendada ühe kindla sihtrühma peal, aitab siht- koha arendamine mitme sihtrühma soovide järgi kaasa lisaks turismituru nisistumisele ka selle mitmekesisemaks muutumisele. 59 KOKKUVÕTE Magistritöös uuriti Eesti siseturisti, sh valdavalt Eesti pereturisti Pärnu külastamise vähenemise põhjuseid
annaabi.ee 
