LAUSE SÕNAJÄRG Jaatavas väitlauses on öeldiverb lause moodustajate seas tavaliselt teisel kohal. Lause algul paikneb teema ehk see, mille kohta midagi teatakse. Lause lõpul paikneb uut, kõige olulisemat infot edastav osa(reema). Seda nim. teema, reema liigenduseks. Võrdle: Ema kastis lilli terve hommiku. Lilli kastis ema terve hommiku. Terve hommiku kastis ema lilli. Lause lõpus on verb siis, kui : 1. On eituslause: Tavaliselt ma putru ei söö. 2. On küsilause: Mida te täna rääkisite? 3. Hüüdlause: Ma sulle alles näitan! Lause algul on verb siis, kui: 1. Üldküsilauses: Oled sa täna minuga? 2. Hüüdlauses: Küll sa oled tubli! 3. Käsklauses: Katsu sa täna laisk olla! SIDENDID Sidendid liigituvad: 1. Rinnastavad (rindlausetes): ja, ning, ega, ehk, või, kuid, ent, vaid nende sidesõnade ette tavaliselt koma ei panda. 2
võimalust väljendatakse oleviku passiivi partitsiibiga ehk -tav/-matu (see on lahendatav/lahendamatu). Eesti keeles kasutatakse kaht kõneviisi, et väljendada kaudset evidentsiaalsust: möönev ja kaudne. Vastandlikud küsilaused moodustatakse ,,kas" ja ,,ega" abil, kõnekeeles ka ,,või". Sisuküsimused kasutavad spetsiaalseid küsisõnu, nt ,,kuhu", ,,kes", ,,miks". Lause eitust väljendatakse eituspartikli ,,ei" abil, mis ei käändu ja eelneb üldjuhul verbile (ma EI söö). eituslause kasutab verbi lõppematust. Eesti keele peaverb ei kanna isikuinflektsioone või arvumarkereid. Otseobjektid eituslauses on alati partitiivis. Eituslause peaverb on lause viimasel kohal. Imperatiiv ja jussiiv kasutavad ,,ei" asemel osaliselt inflekteerunud abisõna ,,ära" (ärgem kiusakem, ärge tehke). Moodustaja eituse puhul markeeritakse eituse ulatusala rõhuga ning eituspartikliga ,,mitte", mis asub vahetult selle ees, mida ta eitama peaks.
• -ksen: -k- oleviku tunnus (sama mis sõnades näikse, kuulukse); -sen, vrd hän – pronoomenitüvi • Minevik: -tA + -i + hen → -tihen 10 27. Eesti keele eitusvormistiku kujunemine eesti keeles. Soomeugripärane pöörduv eitusverb taandus pikkamisi eesti murretes ja selle asemele tuli muutumatu eitussõna ei, ep. Sellega koos muutus ka eituslause ehitus. Kogu ümberkujundus toimus alamsaksa ja saksa keele mõjul. 28. Eesti keele käändeliste verbivormide kujunemine. Partitisiibid • Personaal, olevik: -pA ~ -βA → -v (partitsiibi tunnus, osa kvotatiivi tunnusest); -b/-vad (Sg/Pl3) • Personaal, minevik: -nUt (olnud täielikult käänduv; n verbaalnoomeni liide, -ut deminutiiviliide(?)) • Impersonaal, olevik: -tAβA ~ -δApA ~ ttApA ~ ttAβA Impersonaal, minevik: -tU ~ -ttU (-u deminutiiviliide(
deminutiiviliide(?)) Impersonaal, olevik: -tAβA ~ -δApA ~ ttApA ~ ttAβA Impersonaal, minevik: -tU ~ -ttU (-u deminutiiviliide(?); tänapäeval d lisandunud analoogilisena nud-vormi eeskujul) 27. Eesti keele eitusvormistiku kujunemine. Soomeugripärane pöörduv eitusverb en, et, ei, epi, emme, ette, eivät taandus tasapisi eesti murretes ja asemele tuli muutumatu eitussõna ei, ep. Sellega muutus ka eituslause ehitus. Kogu ümberkujundus toimus alamsaksa ja saksa keele mõjul. Tänapäeval eitussõna, minevikus eitusverb Eitusverbi pööramine kadunud 16.–17. sajandi paiku Vanas kirjakeeles esineb rohkesti saksamõjulist mitte-eitust, samuti eituse väljendamist asesõnade keegi, mingi jt abil (nt eth meije .... sex igkawessex walgkussex/ kumba jure keddakit woip tullema/ üllestöstetut sahme) Ajalooline eitusverb: tüvi e- 28
annaabi.ee 
