Inimese loomust seletatakse mitte Jumala ega looduse, vaid kultuuri kaudu. Huvitav on selliste poststrukturalistlike psühhoanalüütikute nagu Lacan ja Zizek seisukoht. Nad leiavad, et inimese teadvustatud igatsus raha ja tunnustuse järele mitte ei asenda tema "tegelikku" igatsust millegi jumaliku järele, vaid need ihad varjavad inimese eest asjaolu, et inimeses tegelikult midagi fundamentaalset või olemuslikku ei olegi. Kui inimene enam midagi ei ihaldaks, siis ta samastuks eimiskiga oma tegeliku puudumisega, ning, nagu Zizek väidab, ta isegi lakkaks olemast. Kõik inimese ihad on järelikult psüühilised häired, mille abil inimene petab end olevaks. Soov õnnelik olla on neuroos, millel põhineb kogu inimese teadlik elutegevus. Olemegi ringiga Aristotelese juures tagasi. Inimene lihtsalt ei saa teisiti, kui tahab õnnelik olla, põhinegu see soov siis tema loomusel või psüühilisel hälbel. Aga enamasti on
Friedrich Nietzsche (1844-1900) sõnul on euroopalik inimkond kaasajal astumas nihilismi ajastusse. Nihilismi all peab Nietzsche silmas mitte mõnd filosoofilist õpetust teiste seas, vaid euroopaliku tsivilisatsiooni ajaloo üht olulist protsessi. Kõige üldisemalt üteldes on selle protsessi sisuks "eimiski"-kogemus, see et euroopalik inimkond seisab oma ajaloos üha enam silmitsi eimiskiga. Konkreetsemalt määratleb Nietzsche antud protsessi euroopaliku kultuuri seniste kõrgeimate väärtuste kehtivuse hääbumise, nende väärtusetustumise protsessina. Jutt ei ole sellest, et keegi oleks teadlikult seniseid kõrgemaid väärtusi õõnestanud ja sellega nad hävitanud. Nietzsche arusaama kohaselt pole tegu ka mitte mõne ühekordse sündmusega, vaid sajandeid hõlmava protsessiga, mille kestel traditsioonilised väärtused üha enam kaotavad oma tegelikku kehtivust inimeste
Kangas, meie maailm on põimitud kokku suure võrgustikuna, kõik on kõigega seotud, kuna inimene asub ühes võrgustiku punktis tekib tal illusioon, et ta on maailma kese. Egoism. Illusioon. Maya on jumalanna algselt, polnud negatiivne mõiste algselt. Suuremas osas loomismüütides on need substantsid väga sarnased. Sõnaga "tühjus" saaks mitmed neist kokku võtta. Kaose meeliskujund on muna. Piiritletud membraani, koorega. Ümbritsetud eimiskiga. Võib asuda nt. ürgookeanis. Changodya-Upanisad: Alguses oli maailm olematus. Ta tekkis, ta oli. Ta arenes, muutus munaks. Ootas ühe aasta, siis läks lahti. Pool munakoorest hõbedane, pool kuldne. Hõbedasest sai maa, kuldsest taevas. Väliskilest (membraanist) said mäed, sisekilest ..., soontest jõed, vedelikust mered. Satapatha: Alguses on ürgvesi. Selles ürgvees on tahtmine paljuneda. Leiab sellise lahenduse, et tekitab kuldse muna
tajutavas kogemuses eksisteerivate asjade lõplik põhjus." (TANG YI- JIE 1991:64) Taoline ontoloogia vastab Jungi mõttekonstruktsioonidele. Oma teoloogia-alases ,,kreedos" alustab Jung sellest, et sätestab kõige algsemaks printsiibiks Pleroma ehk teispoolsuse absoluutse täiuse, mis väga sarnaneb mõistega tao, ühendades selle kõikide aegade ja usundite müstikas tuntud nn. negatiivse teoloogia põhielemendiga - absoluutse ,,eimiskiga". ,,Kuulge. Ma alustan Eimiskist. Eimiski on oma olemuselt seesama mis Täius. Lõpmatuses on Täius võrdväärne tühjusega. Eimiski on korraga tühjus ja täius. Te võite niisama hästi Eimiskit kuidagi teisiti iseloomustada, näiteks nõnda, et see on valge või must või seda pole olemas või see on olemas. Lõputul ja igavesel pole omadusi, kuna neil on kõik omadused. 83 Mõisteid Eimiski ja Täius me nimetame koos Pleromaks
annaabi.ee 
