Juba loodusluulesse oli Liiv ka ennast tinglikult ära peitnud ja kajastanud seda, mis tema enese sees toimus. Kõik see on aga eriti tugevalt kajastunud tema isikuluules. Erinevalt näiteks Liivi armastus- ja loodusluulest on tema autobiograafiline poeetika palju ühekülgsem, peamiselt jutustavad need te enese elust ja kannatustest. Sellest hakkab silma tema suhtumine iseendasse ja loomesse. Ta ei väärtusta ise oma luulet ning peab seda peaaegu eimillekski ning pigem jagab arvamist, et see on teistele suisa koormaks. Seda kasjastab tema luuletus ,,Ärge küsige mult luuletusi". Luuletuses ,,Noor-Eestile" väljendab ta samuti seda, et tema arvates ei ole oluline tema luulest lugu pidada ning seda austada. Palju on ta vihjanud ka oma haigusele, mis nähtavasti tema igapäevase elu väga keeruliseks muutis. Paljudes luuletustes hakkab silma ka surma ette ennustamine (eelaimdus surmast). Juhan Liiv oli väga üksik inimene ja nagu ennist
Linnakodanik tundis end alluvat polises (linnriigis) valitsevale paratamatule, mõistuspärasele jõule logosele. Eeldades kogu maailma ühtsust, püüti loogiliste arutlustega välja selgitada ainete tõelist loomust, kõigi ainete aluseks olevat ühtset alget ehk elementi . 1)Lähtumine materiaalsetest algpõhjustest. Eeldati, et maailm on ühtne ja selle alged on igavesed. 2) Mõisteti, et eimillestki ei teki midagi ja miski ei muutu eimillekski (ei kao jäljetult). 3) Eeldati, et mateeria võib esineda erinevates vormides, mis võivad üksteiseks üle minna. Tähtsus :levis edasi idee, et ained koosneva elementidest- üldine asjade mõtestamine ESINDAJAD: Empedokles: üldistas eelkäijate vaateid. ühtsus koosneb 4 algelemendist, idee elementide väikseimatest osakestest. Aristoteles: üldistas varasemaid vaateid, ei toetanud müstikat, arendas edasi Empedoklese kujutlust 4 algelemendist.
Juhuslikud on need asjad, millel me ei tea põhjust. Juhus on meie teadmise probleem, mitte asja olemus. ,,Meistrist ja Margaritast" Woland saatan on ratsionalist, matemaatik. 19. sajandil tekkisid matemaatikas paradoksid vastuolud. Iga ütlus kas vastab tõele või on vale. Midagi kolmandat ei saa olla. Paradoksid on selline ütlus, mis vastab tõele juhul, kui ta on vale ja on vale juhul, kui ta vastab tõele. Marie Curie radioaktiivsuse avastaja mateeria sulab, muutub eimillekski tuli selline arvamus. John Locke ,,Essee inimese arusaamisest (1690) Moodsa semiootika rajajad: E. Durkheim, J.H. Poincari, S. Freud, G. Frege, Ch.S. Peirce, F. De Saussure Poincare viimane universaalne matemaatik tundis kõiki matemaatika alateemasid. Ei ole vaja uurida objekte, vaid nende vahelisi seoseid. Freud revolutsiooniline figuur; näitas, et meie mõistus ise ei ole ratsionaalne seal on konfliktid; teadvus-teadmatus. See mida me teadvusame, on vale
vastuseks mingi teine demokraatlik süsteem. Veel kord: kui valitsemine on oskus, mida suudavad vallata ainult vähesed, siis on kahtlemata absurdne jätta poliitiline otsustamine lihtrahva hooleks. Teadmine ja huvid Üks teist laadi mõttekäik võib meid edasi aidata. Platon väidab, et valitsejatel on vaja ekspertteadmist. Kuid kas säärane teadmine on reaalselt saavutatav? Kui säärast asja nagu ekspertvalitseja pole tegelikult olemas, siis haihtub Platoni vastuseis demokraatiale eimillekski. Mõned kriitikud on väitnud, et tuleks olla väga skeptiline teesi suhtes, mille kohaselt on võimalikud erilist teadmist valdavad ekspertvalitsejad. Sageli öeldakse ju, et keegi ei saa mitte milleski absoluutselt kindel olla. Praktiliselt kõik teadmispretensioonid, olgu need siis poliitikas, teaduses või filosoofias, on vääratavad. Ja seega, kui jätame otsustamise mingis küsimuses niinimetatud asjatundjatele, petame end nende võimete suhtes.
annaabi.ee 
