See fosforüleerimine kutsutakse esile näiteks viirusinfektsiooni korral, et pidurdada viiruse elutsüklit rakus. b ja g alaühik osalevad Met-tRNAi ja GTP sidumisel. Seega on eIF2 bakteri IF2 analoog. eIF2B (5 alaühikut). Katalüüsib G nukleotiidi vahetust eIF2-l. eIF3 (8-10 alaühikut, 650 kDa). Seob ribosoomi 40S alaühikut, ei lase sel seonduda 60S-ga. Seob ka eIF4G-d. eIF4A (25 kDa). RNA helikaas, nõrgendab mRNA sekundaarstruktuuri ATP hüdrolüüsist sõltuvalt. eIF4B (80 kDa). Stimuleerib eIF4A helikaasset aktiivsust, seostub mRNA-ga. eIF4E (24 kDa). Seob mRNA 5´cap struktuuri. eIF4E on translatsiooni initsatsioonil limiteeriv faktor. Üle selle valgu toimub translatsiooni aktiveerimine vastusena insuliinile või kasvufaktoritele, viirusinfektsioonil aga võib üle eIF4E toimuda ka cap-sõltuva valgusünteesi inhibitsioon. eIF4G (220 kDa). Molekulaarne adaptor, seob eIF4E, eIF4A, eIF3, Pab1p. eIF5 (125 kDa)
Translatsiooni kontroll üle eIF2. eIF2 kineerimine peatab translatsiooni. eIF2 seondub fosforüleeritult eIF2B-le (mida on rakus ca 10x vähem). Piisab kui fosforüleerida 1/10 eIF2, see seondub sel juhul eIF2B-le ning enam ei toimu GTP/GDP vahetust → translatsiooni blokk. Kinaasid, mehhanismid, mis ja kus. Translatsiooni kontroll üle eIF4E. cap ja polü(A) saba. Klassikaline initsiatsioonirada ja faktorid (eIF1, eIF1A, eIF2, eIF3, eIF4A, eIF4B, eIF4E, eIF4G, eIF5, eIF5B, PABP). Sisemine initsiatsioon, IRES. Valgusünteesi regulatsioon initsiatsioonifaktorite kineerimise kaudu (näitena eIF2, eIF4E-BP kineerimine).Ferritiini ja transferriini retseptori süneesi regulatsioon. iIF4-BP seondub rakus eIF4E-le ning sel juhul pole rakus piisavalt eIF4E-d, et translatsioon saaks alata. Fosforüleerides eIF4-BP-d, vabaneb selle küljest eIF4E ning translatsiooni initsiatsioon saab jätkuda
tekke. See fosforüleerimine kutsutakse esile näiteks viirusinfektsiooni korral, et pidurdada viiruse elutsüklit rakus. ja alaühik osalevad Met-tRNAi ja GTP sidumisel. Seega on eIF2 bakteri IF2 analoog. eIF2B (5 alaühikut). Katalüüsib G nukleotiidi vahetust eIF2-l. eIF3 (8-10 alaühikut, 650 kDa). Seob ribosoomi 40S alaühikut, ei lase sel seonduda 60S-ga. Seob ka eIF4G-d. eIF4A (25 kDa). RNA helikaas, nõrgendab mRNA sekundaarstruktuuri ATP hüdrolüüsist sõltuvalt. eIF4B (80 kDa). Stimuleerib eIF4A helikaasset aktiivsust, seostub mRNA-ga. eIF4E (24 kDa). Seob mRNA 5´cap struktuuri. eIF4E on translatsiooni initsatsioonil limiteeriv faktor. Üle selle valgu toimub translatsiooni aktiveerimine vastusena insuliinile või kasvufaktoritele, viirusinfektsioonil aga võib üle eIF4E toimuda ka cap- sõltuva valgusünteesi inhibitsioon. eIF4G (220 kDa). Molekulaarne adaptor, seob eIF4E, eIF4A, eIF3, Pab1p. eIF5 (125 kDa)
eIF2B – 5 alaühikut. Katalüüsib G nukleotiidi vahetust eIF2-l eIF3 – 8-10 alaühikut, seob ribosoomi 40S alaühikut, ei lase seonduda 60S-ga. Seob ka eIF4G-d. eIF3 A, B – antiassotsiatsioonifaktor. eIF4A – RNA helikaas, nõrgendab mRNA sekundaarstruktuuri ATP hüdrolüüsist sõltuvalt. Harutavad lahti kaheahelalist RNA-d. ATP-d siduvad valgud. Sisaldavad järjestuse motiive – DEAD-box, mis asuvad kindla koha peal. DEAD-box valgud osalevad paljudes mRNA-ga seotud protsessides. eIF4B – stimuleerib eIF4A helikaasset aktiivsust, seostub mRNA-ga. eIF4E – seob mRNA 5’ cap struktuuri. translatsioon initsiatsiooni limiteeriv faktor. Üle selle toimub translatsiooni aktiveerimine vastusena insuliinile või kasvufaktoritele, viirusinfektsioonil võib üle eIF4E toimuda ka cap-sõltuva valgusünteesi inhibitsioon. eIF4G – molekulaarne adaptor, seob eIF4E, eIF4A, eIF3, Pab1p. eIF5 – ribosoomist sõltuv GTPaas, soodustab ribosoomi alaühikute ühinemist (assotsiatsiooni).
annaabi.ee 
