a alaühiku fosforüleerimine inhibeerib translatsiooni initsatsiooni peatades eIF2-GTP kompleksi tekke. See fosforüleerimine kutsutakse esile näiteks viirusinfektsiooni korral, et pidurdada viiruse elutsüklit rakus. b ja g alaühik osalevad Met-tRNAi ja GTP sidumisel. Seega on eIF2 bakteri IF2 analoog. eIF2B (5 alaühikut). Katalüüsib G nukleotiidi vahetust eIF2-l. eIF3 (8-10 alaühikut, 650 kDa). Seob ribosoomi 40S alaühikut, ei lase sel seonduda 60S-ga. Seob ka eIF4G-d. eIF4A (25 kDa). RNA helikaas, nõrgendab mRNA sekundaarstruktuuri ATP hüdrolüüsist sõltuvalt. eIF4B (80 kDa). Stimuleerib eIF4A helikaasset aktiivsust, seostub mRNA-ga. eIF4E (24 kDa). Seob mRNA 5´cap struktuuri. eIF4E on translatsiooni initsatsioonil limiteeriv faktor. Üle selle valgu toimub translatsiooni aktiveerimine vastusena insuliinile või kasvufaktoritele, viirusinfektsioonil aga võib üle eIF4E toimuda ka cap-sõltuva valgusünteesi inhibitsioon. eIF4G (220 kDa)
ribosoom seostub mRNA-le 5´cap-st sõltuvalt ning koos initsiaator-tRNA'ga skaneerib mRNA-d 5´3´ suunas kuni esimese õiges kontekstis initsaatorkoodonini kus toimub valgusünteesi initsatsioon. Initsiatsioonikompleksi moodustumine toimub järgmiste etappide kaudu: 1. eIF1A ja eIF3 seonduvad ribosoomi 40S alaühikuga, tekib 43S kompleks. eIF3 takistab 60S alaühiku seondumist 40S-ga. 2. 43S kompleks seob Met-tRNAiMet-eIF2-GTP kompleksi. 3. eIF4E, eIF4G ja eIF4A (neid kolme valku koos kutsutakse eIF4F-ks) seonduvad mRNA 5´-otsaga. eIF4E on mRNA cap-i siduv valk, eIF4A on RNA helikaas, mis harutab lahti RNA sekundaarstruktuuri. eIF4G on selles cap-i siduvas kompleksis adaptorvalk. eIF4G seob teisi initsiatsioonifaktoreid (eIF3, eIF4E, eIF4A ja Pab1p valku), moodustades koos 43S ribosoomi kompleksiga uue, 48S kompleksi. Pab1p on valk, mis seondub mRNA 3´ polü(A) struktuuriga. Seega tuuakse translatsiooni initsioonil mRNA mõlemad otsad lähestikku. 3
Eukarüootse ja prokarüootse translatsiooni võrdlus. Mis on sarnane, mis erinev ja mis võiksid olla erinevuste laiemad põhjused Eukarüootse translatsiooni initsiatsioon Põhilised eIF-id : eIF2- moodustab kompleksu Met-tRnai-ga ja GTP-ga, mis annab algust inisatsionile, siis seondab vaba 40S subühikuga. Toob inisatsiooni tRNA. eIF3seondab 40S ja eIF5 on GAP eIF2jaoks( gtp aktivaator). eIF4A- helikaas, mis aitab lahti keerata mRNA. eIF4E- tunneb ära cap struktuuri. eIFA- sarnane bakterite IF-ga. eIF4A, 4B ja 4fF, seondavad mRNA ribosoomi 40S subühikuga. Põhilised regulatsioonipunktid Polü(A) mõju translatsioonile ● Initsiaator-tRNA leidmine. eIF2 (seotud GTP-ga) seondab Met-tRNAi. ● 43S kompleksi assambleerimine. eIF2 toob initsiaator-tRNA 40S kompleksi ning mingil
kohaselt seostub ribosoom mRNA-le 5’ cap-ist sõltuvalt ning koos initsiaator-tRNA-ga skaneerib mRNA-d 5’-3’ suunas kuni esimese õiges kontekstis initsiaatorkoodonini, kus toimub valgusünteesi initsiatsioon. Initsiatsioonikompleksi moodustumine: 1. eIF1A ja eIF3 seonduvad ribosoomi 40S alaühikuga, tekib 43S kompleks. eIF takistab 60S alaühiku seondumist 40S-ga. 2. 43S kompleks seob Met-tRNAi Met-eIF2-GTP kompleksi 3. eIF4E, eIF4G ja eIF4A – eIF4F – seonduvad mRNA 5’- otsaga. eIF4E on mRNA cap’i siduv valk, eIF4A on RNA helikaas, mis harutab lahti RNA sekundaarstruktuuri. eIF4G on selles cap’i siduvas kompleksis adaptorvalk. eIF4G seob teisi initsiatsioonifaktoreid (eIF3, eIF4E, eIF4A, ja Pab1p valku), moodustades koos 43S ribosoomi kompleksiga, uue 48S kompleksi. Pab1p – valk, ms seondub mRNA 3’ polü (A) struktuuriga. Seega tuuakse translatsiooni initsiatsioonil mRNA mõlemad otsad lähestikku. 3
annaabi.ee 
