Nende teglaste hulgast me leiame nii pintsaklipslasi kui kriminaale ja pätte. Teienekord nende eristamine suhteliselt raske. Loeng nr 14 (03.04.2008) Jüri Ehlvest (1967 2006) Jõudis avaldada 9 raamatut nii novelikogusid kui romaane ning selle kõrval arvukalt ajalehearvustusi ja publitsistikat nii kirjanduslikel kui mitteilukirjanduslike teemadel. See looming ajalehtedes 1990ndate vältel. Ehlvesti kirjutatu hõlmab mingis mõttes kõik need eesti kirjanduse muutused, mis peale iseseisvumist siin aset on leidnud tema loomingus on üks kihistus sauterlikku otseütlemist, kuid selle kõrval on ta õnnepalulik kujundliku stiili meister ja selle kõrval võime tuvastada undusliku arutleva ja filosofeeriva tasandi. Nendes 9 raamatus kirja pandud tekstid mõnes mõttes sünteesivad kõik need praktikad.
aga narratiivi paisutamise ja idee kontseptualiseerimise vahend. Suure Halli (tähistab justkui vabat vangi, sotsiaalpsühholoogiline ilming) kui sisepaguluse kujund Juhan Smuulil. Tiigri kujund Helga Nõu romaanis „Tiiger, tiiger“ (pagulane rootsist tunnebki, et teda kohe kohe võidakse rünnata; Eesti kui Tiigrimaa). Suure reheahju kujund Vallaku „Maanaises“ Puu kujund Jüri Ehlvesti novellikogus „Taevatrepp“ Nukkunud tõuk kui arhetüüpne kujund Helbemäe „Ohvrilaevas“ Sümbol kirjandustekstis (sümbolianalüüs) Sümboolsel viisil võib tõlgendada peakirja, aega, kohta, sündmust, tegelast, sõna, lauset jm. „Kevade“ (teos) – mitte ainult Arno lugu, vaid ka eestlaste lugu; kevade kui elutsükli algus, noorus. Paunvere (paik) – kogu Eesti külaühiskonna mudel. Palamuse kihelkonnakool (hoone) – kogu rahva (eestlaste) lapsepõlve sümbol.
seotud kristlusega. Uuribki ja kujutab nendega seotud keeldusid ja nende rikkumist. Vägivald kuulub asja juurde, kuid see on ideelise ümbruseta, siin on vägivald teadvustamata tumedate emotsioonide väljendus, tihti põhjendamata. Kuid see vägivald on tal väga estetiseeritud, jätan kõrvale moraali, selle asemel esteetika. Kummalised lood. Pole tavalised inimesed, vaimselt ebastabiilsed pigem, tähtsal kohal on hullus. 13. Jüri Ehlvesti tekstide poeetika. I Võib tähistada sõnaga postmodernism. ,,Ikka veel Bagdadis", ,,Krutsiaania", ,,Päkapikk kirjutab", ,,Elli lend". Tema loodud maailma põhjaks on mingisugune tekst või keeles peituv võimalus jõuda tõeni. Mingi mõistatus paneb tegelased liikuma. Peategelane peab tõlgendama mingeid tekste, looma eri tekstide vahel seoseid, et jõuda jumaliku tarkuseni. Kogu tõlgendamisprotsees luhtub, õige vastuseni ei jõuta
1990. aastate enim tõlgitud ja diskuteeritud romaan on Emil Tode (tegelikult Tõnu Õnnepalu) romaan "Piiririik" (1993). Teoses vastandatakse Ida ja Lääs ning tuuakse sisse homoseksuaalsuse teema. Soolise identiteedi küsimusi käsitleb Mari Saadi romaan "Võlu ja vaim" (1990). Naiskirjanikest on olulisemad veel Ene Mihkelson, Maimu Berg ja Kati Murutar. 1990. aastatel sai loo ja sündmuse esitamine jälle oluliseks ja kirjandus muutus lugejasõbralikumaks. Nt Andrus Kiviräha, Jüri Ehlvesti ja Ervin Õunapuu loomingus. Kivirähk viljeleb erinevaid zanre, sh rahvusmütoloogiaks muutunud Ivan Orava lood ("Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed" ja hiljem Eesti Päevalehes avaldatu), arvukalt näidendeid, eelkõige iseloomustavad teda lühivormid. Kivirähk segab fantastilise ja reaalse nii, et see mõjub naljakalt. Romaan "Rehepapp" (2000), mis näitab ja kritiseerib vanade eestlaste elu-olu kaudu eestlaste iseloomu (kasuahnus, igas olukorras
mõtlevad, sõnamoodustis, millele luuakse sisu. Sõna ajastukohane: etno pool rõhutatud ja seosed tulevikuga. Kuidas etno ja tulevik kokku saavad: mingismõttes lepitamatu vastuolu, see ei kõla arukalt: ei saa päris kokku kuuluda, aga kui sõnas kokku saanud ja autorid rühmituses kokku saanud, siis need tähendused tulevad. 80-90ndate vahetusel liitsõnas tagumine osa rohkem rõhutatud, mingi avangardne esteetika, eriti Kivisildniku ja Ehlvesti kuulutused. Kuskil 93-93.aasta paiku hakkab aktiivselt mõistega ümber käima Kauksi Ülle., tutvustatakse ka soome-ugri keeleteadlaste konverentsil. SU liikumisel hakkab etnofuturism levima. Ka Soome kirjanduskäsitlustes võib sujuvalt ette tulla. Mingis selle sajandi defineerimised räägivad etnofuturimist nii, et tegemist väikerahvaste kultuuride ellujäämise õpetusega. Sellel põhimõttel, et üheltpoolt on pärimuskultuur, teisalt tulevikumärkidega ühendumine