Esimesed arhitektist eestlased olid K. Burman ja A. Perna ning oma arhitektkond moodustus samaaegselt riikliku iseseisvuse tekkimisega 1918. aastal. Nad alustasid enne I Maailmasõda. Arhitektid olid õppinud peamiselt 1862. a. asutatud Riia Polütehnilises Instituudis ja täiendanud end Saksamaal. 1920. aastate traditsionalism kujutab endast kohaliku luterliku baroki moderniseeringut, mida iseloomustavad rasked väikeste ja väheste avadega ehituskehad ja kõrge kelpkatus, fassaadid on liigendamata ja kaunistusteta. Eesti 1920. aastate traditsionalism võib võrreldes Soome ja Rootsiga tunduda saksapärane, kuid saksa Heimatkunsti jaoks on ta liiga põhjamaiselt lihtne ja karm. 1920. aastate traditsionalism oli siiski väga loogiline sissejuhatus uue vabariigi arhitektuuri. Kuna Eesti Vabariigi tekkega olid eestlaste jaoks probleemid lahendatud, sest maareform jagas
Saksamaal. Vanadest kultuurmaadest erinevalt traditsioonide koorma puudumine hõlbustas funktsionalismi vastuvõttu, teisalt aga kultuurikihi hõredus ei loonud pinnast arhitektuuriavangardiga sügavamaks haakumiseks. Funktsionalismile eelnenud arhitektuuri võib Eestis nimetada 1920. aastate traditsionalismiks. 1920. aastate traditsionalism kujutab endast kohaliku luterliku baroki moderniseeringut, mida iseloomustavad rasked väikeste ja väheste avadega ehituskehad ja kõrge kelpkatus, fassaadid on liigendamata ja kaunistusteta. Eesti 1920. aastate traditsionalism võib võrreldes Soome ja Rootsiga tunduda saksapärane, kuid saksa Heimatkunsti jaoks on ta liiga põhjamaiselt lihtne ja karm. 1920. aastate traditsionalism oli siiski väga loogiline sissejuhatus uue vabariigi arhitektuuri. Kuna Eesti Vabariigi tekkega olid eestlaste jaoks probleemid lahendatud, sest maareform jagas baltisaksa aadlike suurmaavalduse eesti
film "Mineviku varjud", "Eesti Päevalehe" poolt organiseeriti esimest korda iluduskuninganna valimine. Äärelinnades hakkasid tegutsema ärid, kohvikud, töökojad, juuksurid jne. Hoogustus ka elamuehitus. Paljud suurettevõtted suutsid jalule jääda ja moodustus ka palju uusi. 1920. aastate arhitektuuri peamiseks stiiliks oli moderniseeritud luterlik barokk, mida iseloomustavad rasked väiksed ja väheste avadega ehituskehad ja kõrge kelpkatus, fassaadid olid liigendamata ja kaunistusteta. Riik hakkas aktiivselt keskenduma ehitustegevusse ja külamaastiku ilmesse. Arhitektuuriliseks muutuseks taludes oli see et palgi asemel võeti kasutusele tsementkivi, hiljem tellis. Uute tuultena hakati ka seinapinda heledaks värvima. Vooderdama ja värvima hakati ka välisseinu. Enim propageeriti välisvärvidest rootsipunast. Soosituks sai
Iga keiser püüdis niisuguse kavatisega endale püsivat mälestusmärki luua. Range sümmeetria, korrektne järgnevus ja kogu kompleksi ühine telg meenutavad egiptuse templite kompositsiooni. Kuid Rooma foorum ei ole määratud pidulikeks rongkäikudeks. Rooma foorumi iga osa mõjub täiusliku tervikuna ja ning selles avalduvadki klassikalise kooli mõjud. Rõhku ei asetatud mitte ehituse massile nagu Ateena Akropolil, vaid lahtisele interjöörile, millel paiknesid väiksed ehituskehad nagu sambad ja templid. Interjööri üha kasvava tähtsuse tõttu on rooma foorum maailmaarhitektuuri ajaloos tähtsaks arenguastmeks. Traianuse foorum: Selle arhitektiks oli tolleaegne kuulsaim meister: Apollodores Damaskusest. Apollodores oli pärit Süüriast ja oli keiser Traianuse õuearhitekt. (Tema tööks ka antiikaja suurim kivisild üle Doonau. Saatuslikuks sai talle kahjuks uus keiser Hadrianus, kes oli ka ise suur arhitekt ja käskis võistleja tappa
annaabi.ee 
