seal pungi puhkemas kui suuri marju. Ja tõstan säravamat safiirkrooni, et see end juuste kullakuhja plehiks, ma õite rasket küllust üle pää. Taas tunnen tuksatavat noori sooni: on nagu mind mu õtsev veri ehiks, ah, elada on imeliselt hää! Tänan kuulamast!
vaid mõtted kuidas varastada Tarkararkade iidne tulekivi.Ja ka selleks oli põhjus olemas. Jararkade heaks omaduseks oli hea jutuoskus ja kavalus,kuid ega Tararkad ka neist alla ei jäänud.Miks nad peaksid selle küll varastama? Asi on selles,et Tarkarkade pealik Tarka ajas Jararkade pealiku Konka juuksed elevusest põlema,kui nad avastasid iidse tulekivi ja peale seda kaunistab Jararkade pealiku Konka pealage krõbe seanahkne koorik.Konka oli valmis kõike tegema,et ka Tarka pealage ehiks samasugune seanahkne koorik nagu on temal.Käes oli päev,mil Tarka ja Konka pidid ühise retke ette võtma.Tarka omaduseks oli see,et ta mõtles alati ühe sammu ette ja teadis,et Konkal on midagi plaanis.Ta lausus oma kaaslastele:Te tulete minuga kaasa,sest Jararkade pealikul on midagi plaanis.Ta tahab midagi mulle kindlasti teha,kuna ma põletasin ta pealae sama karedaks nagu on kruusatee!Te järgnete mulle mõne aja pärast.See tegi Jararkade
’’Sirelite aegu’’ All sirelipõõsa lillatavaid sarju mu valge käsivars kui luige kael nüüd püüab kobaraid, mis okste lael loond loogeldes suurt värisevat varju. Ja silmad niiskuvad: ei julge harju mad iluga, liig raske minu vael – ah, piki maja violetne pael, seal pungi puhkemas kui suuri marju. Ja tõstan säravamat safiirkrooni, et see end juuste kullakuhja plehiks, ma õite rasket küllust üle pää. Taas tunnen tuksatavat noori sooni: on nagu mind mu õtsev veri ehiks, Ah, elada on imeliselt hää! ’’Suudlus’’ Su suu minu suus su hing minu ihus su suu mu suus me vili küpseb samas vihus. Su suu mu suus su närvilülid mu närvikees, su suu mu suus su süda tuksub kui minu sees. Kus lõped sa? Kus algan ma? Kes lahutas küll lained merest? Su verelibled minu verest? Üksteisest kumbki põlev laast. Kes tõstis me jalad maast? Vaid kõrged kohad, tornid, mäed! Aeg langeb alla, ära heidet: suu suul ja ühte kasvand käed, me igavikku ära peidet
''Sirelite aegu'' All sirelipõõsa lillatavaid sarju mu valge käsivars kui luige kael nüüd püüab kobaraid, mis okste lael loond loogeldes suurt värisevat varju. Ja silmad niiskuvad: ei julge harju mad iluga, liig raske minu vael ah, piki maja violetne pael, seal pungi puhkemas kui suuri marju. Ja tõstan säravamat safiirkrooni, et see end juuste kullakuhja plehiks, ma õite rasket küllust üle pää. Taas tunnen tuksatavat noori sooni: on nagu mind mu õtsev veri ehiks, Ah, elada on imeliselt hää! ''Suudlus'' Su suu minu suus su hing minu ihus su suu mu suus me vili küpseb samas vihus. Su suu mu suus su närvilülid mu närvikees, su suu mu suus su süda tuksub kui minu sees. Kus lõped sa? Kus algan ma? Kes lahutas küll lained merest? Su verelibled minu verest? Üksteisest kumbki põlev laast. Kes tõstis me jalad maast? Vaid kõrged kohad, tornid, mäed! Aeg langeb alla, ära heidet: suu suul ja ühte kasvand käed, me igavikku ära peidet.
) Mehed ütlevad, et kui hiljemalt viie päeva pärast Jehoova abi ei saada ss pöörub rahvas Olovernese leeri. Juudit nõuab, et rahvas säilitaks usku. Räägib meestele, et Jehoova on õnnistanud teda ilmutusega. Ta nägi unes, kuidas keegi teda puudutas ning üks hääl karjus ,,Sinu laps karjub, Juudit," et ta proovis last üles leida, ent edutult, kui seekord tundis ta tuleleegi sarnast puudutust. Hääl küsis, et miks Juudit ei taha oma last aidata. Hääl rääkis, et ta end ära ehiks ning Olovernese palge ette armu paluma läheks, sest vaid sealt võb veel Iisreali rahvas abi leida. Rabi nõustub, et unes räägitaksegi jumalaga. (Sisse astub naine.) Naine teatab nuuksudes, et ,,nad" on tapnud ta mehe. Et alles ta oli koos mehega mesinädalaid pidanud, et olid viimast suutäit leiba nautimas, kui nende majja sisse tungiti ning ta mees surnuks löödi. Osias lubab asja kiirelt korda ajada ning osalistele kiire lõpu teha. (Kabris ja naine ära.)
2 All sirelpõõsa lillatavaid sarju mu valge käsivars kui luige kael nüüd püüab kobaraid, mis okste lael loond loogeldes suurt värisevat varju. Ja silmad niiskuvad: ei julge harju nad iluga, liig raske minu vael ah, piki maja voiletne pael, seal pungi puhkemas kui suuri marju. Ja tõstan säravamat safiirkrooni, et see end juuste kullakuhja plehiks, ma õite rasket küllust üle pää. Taas tunnen tuksatavat noori sooni: on nagu mind mu õitsev veri ehiks, ah, elada on imeliselt hää! 3 Nüüd üle kirsipuude, üle kogu aia üks hele õitepärg kui pehme valge vill, ning lillasireleid on küll ja küll, neist lõhnu hoovab helgemaid kui vaja. Ah, puu, kõik õied minu üle saja! Kõik lõhnad mulle, väike rikas lill! Mu meeled ammu oodand ärevil nii mõne piki igatsuseaja. Ei täna elumõtet küsi ma, ei päri: seks aega küll, seks aega sügisel ja kurval, kalgil, kainestaval talvel. Nüüd elu jaoks ma värisedes valvel:
Vanamees juulis küll, aga ei pööranud pead ega vastanud midagi. Ainult vaikselt, vaevalt märgatavalt raputas ta pead. «Kas kuuled, vanamees,» ütles Oodo uuesti, «sinu poega praetakse seal elusalt. Teeb see sulle rõõmu?» Jälle ei vastanud Tambet midagi, aga seekord libises koguni kerge naeratus üle ta näo. See naeratus ütles: «Oleks mu Jaanus veel põlevas majas, ei see laseks ennast kui põrsast praadida. See põrsakene võtaks panni vartpidi ja ehiks kokkade päid.» Korraga kuuldi tule vingumise Ja praksumise läbi äkilist, läbitungivat kiljatust. Vaene Maanus oli leekide vahele sattunud. Üheks silmapilguks paistis tema kahvatu, valust viltukistud nägu pööningu luugi vahel. Siis langes tükk katust sisse, kitsad leegikeeled vuhisesid sinna-tänna -- ei muud häält enam, ainult tule pragin . . . 89 Kes karjatust olid kuulnud, jooksid kokku ja küsisid aralt, kas see «tema ise» olnud? Aga
annaabi.ee 
