foneemid /.../ /.../. Leidub keeli, nagu nt eesti keel, kus see fonoloogiline opositsioonitüüp ei leia kasutamist. Vokaalimoodustuse põhialuseks on keele horisontaal- ja vertikaal-suunalised liikumised. Esimese põhjal liigitatakse häälikud ees-, taga- ja keskvokaalideks. Keeleselja kõrguse järgi eristatakse madalaid, kõrgeid ja keskkõrgeid vokaale. Eri keeltes leidub huulvokaale kõige sagedamini kõrgete ja keskkõrgete taga-vokaalide hulgas. Labialiseeritud eesvokaale kasutavad näiteks eesti, ... ja ... keel (nimetage vähemalt 3). Tüüpilised keskvokaalid on vene [ ] ja inglise [] (rõhutu silbi e). Kõnetegevuse sidusa iseloomu tõttu avalduvad naaberhäälikute olulised tunnused tihti ülekattega ehk samaaegselt vanasti nimetati selliseid häälikute vastasmõjutusikoartikulatsiooniks. Mingile foneemile vastavat objektiivset lõiku foneetiliste andmete reas nimetatakse segmendiks. Foneemide kombineerumisvõimalusi uurib ja kirjeldab fonotaktika.
moodustunud vaba morfeem- ei saa kunagi liituda teiste morfeemidega vaba vaheldus- sama funktsiooni väljendamiseks saab kasutada rohkem kui üht elementi valentsiteooria- seal on arvesse võetud nii lause semantiline põhistruktuur kui ka tegelikus pindlauses esinevad suhted. velaar- suulae pehme tagaosa vastas asuv konsonant verb e. tegusõna vokaalharmoonia- soome keeles esinev nähtus, mille tõttu ei tohi samas lihtsõnas üheaegselt olla eesvokaale y, ä, ö ja tagavokaale u, a, o võrdlev-ajalooline meetod- sündis päriselt alles 18. sajandi lõpul. Ungari jesuiit János Sajnovics tõestas sõna- ja vormivõrdluste varal saami ja ungari keele suguluse aastal 1770. üldine markeeritusteooria- teooria fonoloogias. Lähteliige on lihtsam, üldisem ning kergemini õpitav. Liikmete vahel valitseb hierarhiline suhe, mille järgi markeeritud liikme olemasolu eeldab alati ka markeerimata liikme kuulumist süsteemi.
märgib tähendust. Nt palk vs palk. Mis kirjeldab dissimilatsiooni? Dissimilatsiooni puhul sunnib samasugune või sarnane häälik teise hääliku endast erinevaks. Haploloogia ehk kahest kõrvutiolevast silbist või häälikust ühe ärajätmine. Nt lihulane mitte lihulalane. Kuidas jagunevad vokaalid? Vokaalid jagunevad kõrguse alusel kõrgeteks (ü, i ja u), keskkõrgeteks (ö, e, õ ja o) ning madalateks vokaalideks (ä ja a). Moodustuskoha alusel võib eristada eesvokaale (ü, i, ö, e ja ä) ning tagavokaale (u, õ, o ja a). Labialiseeritud vokaalid on ü, ö, u ja o. Kuidas jagunevad konsonandid? Konsonandid jagunevad helilisteks (l, m, n, r, v, j) ja helituteks (k, p, t, h, s, s, f). Moodustusviisi alusel jagunevad konsonandid sulghäälikuteks (k, p, t), ninahäälikuteks ehk nasaalideks (m, n, h) ja ahtushäälikuteks ehk spirantideks (w, v, f, s, r, l, j, s ja h). Moodustuskoha alusel jagunevad konsonandid
piiranguid. Fonotaktilised reeglid kehtivad alati mingi konkreetse keele puhul. Fonotaktilises analüüsis on põhiüksuseks segmentaalfoneem- kas konsonant või vokaal. Lisaks kõrvuti olevate häälikute kohta käivatele piirangutele võib keeliti olla ka suuremaid kõneüksusi puudutavaid reegleid. Näiteks soome keeles piirab vokaalide lähedust vokaalharmoonia, mille tõttu ei tohi samas sõnas üheaegselt olla eesvokaale y, ä, ö ja tagavokaale u, a ja o. Lisaks üksikhäälikute järjenditele võib fonotaktiline analüüs tegeleda ka eritasandiliste üksuste ehitusega. Nii võib näiteks uurida silbi, morfeemi või sõna ehitust. fonotaktilistel reeglitel pole keele struktuuri kirjelduses enamasti kindlat kohta, neid seletatakse lühidalt häälisüsteemi esitamise käigus. Häälikutasandil uurib fonotaktika süntagmaatilisi suhteid. Fonotaktika raames
annaabi.ee 
