Vilde varasemates töödes esinevad ideaalnaised ei võitle enese kui inimese õiguste eest, vaid ainult oma südamearmastuse eest. Nüüd Vilde sellega enam ei lepi. Ta naised asuvad võitlema enda kui iseseisva, vaba inimese õiguste eest. Vilde omapärasest naisõiguslusest sündisid tema kuulsad „päikesenaised“, tuntuim neist „Tabamata ime“ (1912) Eeva Marland. „Tabamata ime“ üks eksemplar saadeti ka „Estonia“ teatri eestseisusele, teine kirjastaja Eduard Virgole. Esietendus toimus alles 1913 a. sügisel, näidend äratas suurt tähelepanu ja selle ümber tekkis kauakestev poleemika. Näidend oli teravalt satiiriline ja rahva hulgas väga populaarne. Näidend „Pisuhänd“ sai valmis 1913 a. oktoobris, komöödia esietendus oli „Estonias“ 1914 a. veebruaris. Etendus saavutas menu tänu sädelevale huumorile. See oli samuti väga populaarne rahva seas. Aastail 1914 – 1916 oli see kõige mängitavam lavatükk
See tähendas: 1) riigiõigusliku sideme katkemist Venemaaga. Eesti deklareeris, et ei loe end enam kohustatuks täitma Petrogradist või mujalt tulnud käske. Samas ei olnud tegemist veel iseseisva riigi väljakuulutamisega. 2) Maapäev peab vaid ennast Eesti seaduspäraseks esinduskoguks ja enamlasi isehakanud võimuhaarajaiks. Nähes ette enda vägivaldset laialiajamist, andis Maapäev edasiseks tegevuseks volitused oma eestseisusele (vanematekogule). Toompeale saabunud vene madrused ja töölised ajasid Maapäeva tõepoolest laiali, selle saadikuid mõnitades ja pekstes. Jaan Tõnisson pagendati välismaale, kus ta hakkas juhtima Eesti kujunevate välisesinduste tööd. Enamlaste võim Enamlaste populaarsuse tase oli 1917. a lõpus väga kõrge. Venemaa Asutava Kogu valimistel olid nad Eestis saanud 40% häältest ja lootsid Eesti Asutava Kogu valimistel saada absoluutse enamuse. See oli ka ainus põhjus
.. Seda meeleolu peab teadma, et taibata, miks Eesti Kirjanduse Selts, meie vaimne kese vene ajal, meie "akadeemia", endale minu teose kaudu raske pahanduse kaela tõmbas. Selts taotles iga uue aasta alul auhindu jagada eelaastal ilmunud paremate ilukirjanduslikkude toodete eest. See sündis ka 1912. a. ilukirjandusega veebruaris 1913. Hindamiskomisjoni kolmest liikmest soovitas üks "Tabamata imele" auhinda, teised kaks olid vastu. Nähtavasti tundus aga hinnamõistjaile kui ka eestseisusele ülekohtuna jätta minu töö, millele juba Eestimaa Rahvahariduse-Seltsi Kirjanduse-osakonna kõrgeim auhind osaks oli saanud, sootuks tunnustamata, ja nad otsustasid teise selle aasta kõrgeima auhinna määrata ühele minu raamatule ("Jutustused"), mis ei kuulunudki hindamisaasta toodangusse, sest et ta hiljemini, 1913. a. alul, oli ilmunud. See väärsamm osutus veel eriliselt vääraks seltsi tolleaegse esimehe, pastor Villem
loidust ja püüdis õhutada kaaslinlasi aktiivselt sekkuma, kus Ateena traditsioonilised välispoliitilised huvid seda nõudsid. Peamist ohtu Ateena võimsusele ja Hellase vabadusele nägi Demosthenes järjest tugevnevas Makedoonias. Otsese ajendi sekkumaks Kreeka asjadesse andis Philipposele 356. a. puhkenud Püha sõda Delphi oraakli pärast. Delphi paiknes Fookise maakonnas, kuid allus riikidevahelisele eestseisusele amphiktyoniale. Kui amphiktyonia liikmete seas tähtsat osa etendanud teebalased neile sõnakuulmatuid fookislasi trahvida tahtsid, võtsid viimased oraakli oma võimu alla ja kasutasid pühamu aardeid sõjaväe palkamiseks. See enesekaitseks ette võetud samm oli aga tõlgendatav pühaduseteotusena ja nii kuulutaski amphiktyonia, õigemini selle liikmete enamus teebalaste ja tessaallaste eestvõttel välja püha sõja fookislastest ,,templiröövlite vastu
annaabi.ee 
