Eesti Orienteerumiskaardid läbi aegade (0)

Audentese Spordigümnaasium Otepää Eesti orienteerumiskaardid läbi aegade Uurimistöö Greta-Maria Pisarev 11. klass                                                                             Juhendaja: Kenny Kivikas Otepää 2020


Sisukord Sissejuhatus........................................................................................................... 3 1. Leppemärgid...................................................................................................... 4 1.1 Leppemärgid ja nende areng ajas.................................................................4 1.2 Leppemärkide värvid ja nende tähendus......................................................5 2. Mõõtkava............................................................................................................ 7 3. Orienteerumiskaartide liigid...............................................................................8 4.1 Aluskaardid................................................................................................. 14 4.2 Kaardistamine.............................................................................................16 4.3 Rattaorienteerumise kaardi kaardistamine.................................................18 4.4 Kaartide vormistamine................................................................................20 4.5 Kaartide printimine ja paljundamine...........................................................22 Kokkuvõte............................................................................................................. 24 Kasutatud allikad.................................................................................................. 26 Lisa 1. Leppemärgid ISOM 1969 järgi...................................................................28 Lisa 2. Leppemärgid ISOM 1975 järgi...................................................................29 Lisa 3. Leppemärgid ISOM 1982 järgi (Eesti keelne kataloog 1983.a)..................32 Lisa 4. Leppemärgid ISOM 1990 järgi (Eesti keelne kataloog 1998.a)..................33 Lisa 5. Leppemärgid ISOM 2000 järgi...................................................................34 Lisa 6. Leppemärgid ISOM 2017 järgi...................................................................36 Lisa 7. Siseorienteerumise kaardi leppemärgid....................................................38 Lisa 8. Apteekrimäe rattaorienteerumiskaardi valmimise etapid.........................39 Lisa 9. Apteekrimäe rattaorienteerumiskaardi lõplik versioon..............................40 Lisa 10. Näide legendist orienteerumiskaardil......................................................41 Lisa 11. Orienteerumiskaartide kirjanurga näide..................................................42 Lisa 12. Ofsettrükk „ümar-ümar“ põhimõte.........................................................43 2


Sissejuhatus Orienteerumise   põhiline   vahend   on   kaart.   Kaart   on  maapinna   vähendatud   ja   üldistatud tasapinnaline kujutis, mis näitab mitmesuguste objektide paiknemist looduses. Valisin oma uurimistöö   teemaks   „Eesti   orienteerumiskaardid   läbi   aegade“,   sest   ise   tegelen orienteerumisega, siis soovisin rohkem teada saada orienteerumiskaartide kohta. Millised olid need minevikus, kuidas on leppemärgid muutunud, kuidas joonistatakse kaarte ning soovin viimast ka ise proovida joonistada. Plaanin joonistada suusaorienteerumise kaardi Tehvandi suusaradadele.   Juhul   kui   lund   piisavalt   maha   ei   tule,   et   antud   kaarti   oleks   võimalik kaardistada, siis teen selle asemel rattaorienteerumise kaardi Aptreekrimäele. Töö   koosneb   neljast   peatükist   ning   seitsmest   alapeatükist.   Esimese   peatüki   esimeses alapeatükis kirjeldan orienteerumiskaartide leppemärkide muutumist ning teises alapeatükis räägin   täpsemalt,   mida   mingi   leppemärgi   värv   tähendab   ning   ka   joostavusest   ja metsatüüpidest.   Teises   osas   räägin,   millised   mõõtkavad   on   orienteerumiskaartidel   olnud kasutusel ja millised  need tänapäeval  on. Kolmandas osas kirjeldan  orienteerumiskaartide liike. Neljandas osas räägin orienteerumiskaartide joonistamisest. Esimeses alapeatükis tuleb juttu   aluskaartide   kättesaadavusest.   Teises   punktis   kirjeldan   orienteerumiskaartide kaardistamist   ja   selle   etappe.   Kolmandas   alapeatükis   räägin,   kuidas   ma   tegin   ise orienteerumiskaardi. Neljandas kirjeldan orienteerumiskaartide vormistamist. Viimases ehk viiendas   alapeatükis   räägin   kaartide   printimisest   ja   paljundamisest   ehk   mis   tehnoloogiat kasutati paljundamisteks ja printimiseks ning mida tänapäeval kasutatakse. Tänan abi eest uurimustöö koostamisel oma juhendajat Kenny Kivikat, Sven Orast, kes oli  abiks orienteerumiskaardi joonistamisel ja Ell Sellist, kes aitas teha parandusi vormistamises  ja sõnastuses. 3


1. Leppemärgid  1.1 Leppemärgid ja nende areng ajas Leppemärke on vaja, et üldse orienteeruda oleks võimalik. Need näitavad, mida mingi objekt kaardil looduses tähendab. Leppemärgid on ülemaailmselt kokku lepitud, et kõigile oleksid leppemärgid üheselt mõistetavad. Esialgu erinesid  kaartide leppemärgid  ja kaardistatavad  objektid  piirkonniti  tunduvalt.  Eri autorid   kasutasid   veidi   erinevaid   märke.   Ausate   võistlustingimuste   tagamiseks   oli   vajalik märkide   standardi   loomine.   Sellest   sai   alguse   ISOMi   (International  Specificaton  for Orienteering   Maps  ehk   ülemaailmselt   kokku   lepitud   leppemärgid,   edaspidi   ISOM) väljatöötamine.1  ISOM määrab ära kaardistamise põhimõtted ja ka selle, mis märke ja kuidas neid kasutatakse. ISOM kehtib kõikide orienteerumiskaartide kohta. 2  Esimene ISOMi ametlik versioon avaldati 1969. aastal (lisa 1), seda kasutati ka Eestis. Alates 1972. aastast lisati kaartidele rohelist värvi läbitavuse näitamiseks ja orienteerumiskaardid muutusid vormilt tänapäevaste  kaartide  sarnasteks ehk kaardid muutusid palju täpsemaks. Kuna orienteerumiskaartide täpsus paranes, siis kehtestati miinimummõõdud leppemärkide kasutamiseks,  et kaart  liiga  kirjuks  ja arusaamatuks  ei  muutuks. Aastate  jooksul muudeti leppemärke täpsemaks ning arusaadavamaks (lisa 1-6). 1 [ CITATION Arn18 \l 1061 ]
2 [ CITATION Sve16 \l 1061 ] 4


1.2 Leppemärkide värvid ja nende tähendus Tänapäeval   on   ülemaailmselt   kokku   lepitud,   et   leppemärkide   kujutamiseks   kasutatakse erinevaid värve. Igal värvil on oma tähendus.   Pruuniga kujutatakse maapinnavorme (künkad, lohud, augud, nõlvad, seljakud, orud, sälkorud, järsakud)  Sinine  on vetevõrgu (järved, tiigid, lombid, jõed, ojad, kraavid, allikad, kaevud) ja soode värv.  Kollasega märgitakse lagedaid, ilma puudeta alasid. Pool-lagedaid alasid (üleminekud lagedalt metsale) märgitakse kollase triibutuse või rastriga.  Roheline  tähendab halvastijoostavat metsa. Lausrohelisega märgitud metsas on juba raske käiagi. Samuti märgitakse rohelisega üksikuid puid, põõsaid ning hekki.  Mustaga märgitakse ülejäänud, enamasti inimtegevusega seotud objektid e. rajatised (teed, raudteed, tarad, sihid, hooned, sillad, monumendid jmt.), aga ka kaljud (meil liiva- ja paekivijärsakud) ning kivid.  Punktorientiirid: üksikobjektid (kivi, hoone, allikas, auk, küngas, jmt), joonte otsad (sihi ots), nende järsud käänukohad (kraavi käänak) või lõikepunktid (sihirist), samuti väga   väikesed,   ühel   pilgul   haaratavad   pinnad   (pisilagendik,   sooke,   metsatukk läbimõõdus 10-15 m).  Joonorientiirid: teed, sihid, kraavid, tarad, samuti metsa-, põllu- või soopiirid jms.  Pindorientiirid: mets, lage ala, raiesmik, soo, asula.3 Erineva läbitavusega ja joostavusega metsatüüpe kujutatakse erinevalt. See oleneb maastiku iseloomust   (puude,   põõsaste   ja   taimestiku   tihedusest;   soodest,   maapinna   kivisusest). Joostavust jagatakse viite kategooriasse vastavalt jooksukiirusele: kiirelt joostav, normaalselt joostav, aeglaselt joostav ja läbimatu.4 Valge värviga on kõige parema joostavusega mets ja mida rohelisem värv on, seda raskema joostavusega mets on. Helerohelisega on aeglaselt joostav, veidi tumedam roheline on raskesti 3 [ CITATION Arn78 \l 1061 ] 4 [ CITATION IOF18 \l 1061 ] 5


joostav, roheline on väga raskesti joostav ning tumerohelisega kujutatakse läbimatut metsa. Raskesti   joostavat   metsa   kujutatakse   ka   rohelise   viirutusega,   see   leppemärk   tähendab,   et joostavus   on   raske   alustaimestiku   tõttu.   Ühes   suunas   hästi   joostavat   metsa   kujutatakse tumerohelisega, kus on valge viirutus peal. Tabelis 1 on kirjeldatud joostavusi ning toodud näide joostavuse alast. Tabel 1. Alade joostavus  [ CITATION IOF18 \l 1061 ] Kirjeldus Näited joostavuse alast Ligikaudne kiirus min/km Kiirelt joostav Muru, asfalt, tee jms. < 4 Normaalselt joostav Poollage mets, park, männik  < 5 Aeglaselt joostav Tihe   alustaimestik   või taimestik, kivine ala 5-6:40 Raskelt joostav Väga kivine ala või väga tihe taimestik 6:40-20 Läbimatu Äärmiselt   tihe taimestik/kivine ala >20 Aastani 1969 kujutati  metsa ja avamaastik  valgena. Avamaastiku hakati kujutama  kollase värviga   (mitte   kõikidel   kaartidel)   ja   metsa   valge   värviga.   Veidi   hiljem   hakati   kujutama rohelisega raskesti joostavuse või nähtavusega metsa.5 Maastikul   on   ka   läbimatuid   või   ületamatuid   objekte   (näiteks   hooned,   müürid,   tarad, hoovialad,   sood,   veekogud,   kaljud).   Hoovialasid   on   küll   võimalik   läbida,   kuid   see   on võistlejatel keelatud, neid tähistatakse oliivrohelisega. 5 [CITATION Kaa19 \l 1061 ] 6


2. Mõõtkava Mõõtkava on kaardi vähenduse aste. Et saada teada, mitu meetrit üks sentimeeter looduses on, tuleb mõõtkava lõpust võtta ära kaks nulli. Näiteks on mõõtkavaks   1 : 10 000, kui nulle ei võeta ära, näitab see, et ühele sentimeetrile kaardil vastab 10 000 sentimeetrit. Võttes ära lõpust kaks nulli, saame teada, et ühele sentimeetrile kaardil vastab 100 meetrit looduses. Aastatel 1960–1970 kasutati 1 : 10 000 ja 1 : 25 000 mõõtkavaga kaarte. 1960ndate esimesel poolel   kasutati   rohkem   1   :   25   000   mõõtkavas   kaarte   ning   vähem   levinud   oli   1:10   000 mõõtkavaga kaardid. 19651970. aastate paiku oli rahvusvaheliseks mõõtkavaks 1 : 25 000.6 Vähem levinud mõõtkavad, mida kasutati samal ajal olid 1 : 42 000 ja 1 : 50 000. Hiljem tulid kasutusele 1 : 20 000, 1 : 30 000 ja 1 : 40 000 kaardid.7  Kuna oli soov kaardistatavate objektide arvu suurendada ja parandada kaardi loetavust, siis suurendati kaartide mõõtkava. Tänapäeval enim levinud mõõtkavadeks on 1 : 4000, 1 : 5000, 1 : 7500, 1 : 10 000, 1 : 15 000, 1 : 30 000 ja harvem kasutatakse ka 1 : 500, 1 : 2 500, 1 : 20 000 ja 1 : 25 000 kaarte. 1 : 500 mõõtkava kasutatakse siseorienteerumisel. 1 : 4000 ja 1 : 5000 on tavaliselt kasutuses jooksuorienteerumises, sprindikaartidel. Harvem kasutatakse seda   sprindis   ratta-   ja   suusaorienteerumises.   Rattaorienteerumise   ja   suusaorienteerumise sprindis on peamiselt kasutusel 1 : 7500 mõõtkava. Kõige laialdasemalt on levinud 1 : 10 000 kõikide   orienteerumisharude   seas,   peamiselt   kasutatakse   lühirajal.   Tavarajal   kasutatakse peamiselt 1 : 15 000 mõõtkava, kuid harvem ka 1 : 10 000. Ratta- ning suusaorienteerumise tavarajal   kasutatakse   harvem   1:20   000   kaarte.   Seikluskaartide   (vt.   lk.   11)   peamiseks mõõtkavaks on 1 : 30 000 kuid on ka kasutusel 1 : 20 000 ja 1 : 25 000 kaardid. 6 [ CITATION Vel06 \l 1061 ] 7 [CITATION Kaa19 \l 1061 ] 7


3. Orienteerumiskaartide liigid  Jooksuorienteerumise   kaarte  (kaardi   näide   joonisel   1)   kasutatakse jooksuorienteerumises. Nendel on väga täpselt kujutatud pinnavorme ning metsatüüpe, kuna   orienteerutakse   enamjaolt   metsas.   Seal   mõjutab   pinnamood   ning   joostavus teevalikut. Reljeef on metsas kõige kindlam objekt, mille järgi orienteeruda. See on vähe   muutuv   ning   muutub   harva   looduslikult.,   enamus   reljeefimuutuseid   on põhjustatud   inimtegevusest.   Sellepärast   tuleb   ka   kaarte   uuendada,   sest   maastik   on pidevas   muutumises.   Näiteks   ehitatakse   uusi   hooneid,   võetakse   metsa   maha, muudetakse reljeefi jms. Väiksema tähtsusega ja ajutisi radasid, näiteks metsaveoteid ja luhasid, enamasti kaartidele ei kanta. Joonis 1. Jooksuorienteerumise kaart [ CITATION Roo16 \l 1061 ] 8


 Rattaorienteerumise   kaarte  (kaardi   näide   joonisel   2)   kasutatakse   ratta- orienteerumises. Märgitud on täpsemalt kui hästi sõidetavad  ja kui laiad rajad on. Teerajale kukkunud puid ja muid takistusi, mis esinevad tee peal märgitakse violetse kriipsuga.   Tihti   on   ka   lilla   viirutusega,   tehislikke   keelualasid   tekitatud.   Kuna rattaorienteerumises liigutakse enamus ajast teeradu mööda, siis ei kujutata metsade läbitavust nii täpselt. Halva läbitavusega metsa märgitakse vaid helerohelisega. Joonis 2. Rattaorienteerumise kaart [CITATION Rak11 \l 1061 ] 9


 Suusaorienteerumise   kaarte  (kaardi   näide   joonisel   3)   kasutatakse   suusa- orienteerumises.   Erinevalt  jooksu-   ja   rattaorienteerumise   kaartidest   on suusaorienteerumise kaartidel  kujutatud  suusa- ja buraaniradu rohelisega. Rajad on märgitud   kaardile   erineva   laiusega   radade   alusel.   Näiteks   kõige   laiem   rada   on tähistatud pideva joonega ja kõige kitsam rada on kujutatud katkeva joonega. Autoteed on kujutatud pruuni värviga ja kruusateed ning muud väiksemad teed musta värviga. Teed,   mille   peal   on   keelatud   sõita,   on   tähistatud   violetsete   ristikestega.  Neid ristikesega teid võib ristipidi ületada.  Teed, mille peal võib sõita aga leidub lahtist killustikku   on   tähistatud   violetsete   linnukestega.   Nii   nagu   rattaorienteerumise kaartidel,  ei kujutata  nii täpselt metsatüüpe.  Märgitakse peale vaid olulised „halva läbitavusega“ alad. Joonis 3. Suusaorienteerumise kaart [CITATION Kun \l 1061 ] 10


 Seikluskaarte  (kaardi   näide   joonisel   4)   kasutatakse   seiklusvõistlustel   näiteks   48h rogain, Xdream jms. Seikluskaartidele on kantud vähem informatsiooni. Näiteks pole kaardile kantud metsa läbitavust. Mets on tähistatud vaid valge värviga. Lisaks on seikluskaartidel   vaid   suuremad   ja   tähtsamad   teed   peale   kantud.     Seikluskaartidele märgitakse tihti kohanimesid, kuid mitte alati.  Joonis 4. Seikluskaart [CITATION Lau15 \l 1061 ] 11


 Õppekaarte (kaardi näidis joonisel 5) kasutatakse koolides orienteeruma õppimiseks, kaardid   on   joonistatud   koolide   lähiümbrusesse.   Õppekaartidele   on   lisatud leppemärgid. Nende kaartide mõõtkava on tavaliselt väike näiteks 1 : 4000 ja 1 : 5000. Joonis 5. Õppekaart [ CITATION Arn05 \l 1061 ] 12


 Siseorienteerumise   kaarte  (kaardi   näidis   joonisel   6)   kasutatakse   hoones orienteerumiseks. Tihti on nendel mitu korrust, kuid võib olla ka ainult üks korrus. Kasutatakse teistsuguseid leppemärke (Lisa 7), ka mõõtkava on nendel kaartidel väga väike (1 : 500).   Joonis 6. Siseorienteerumise kaart [ CITATION Jaa07 \l 1061 ] 13


4. Orienteerumiskaartide joonistamine 4.1 Aluskaardid Aluskaart   on   kaart,   mida   kasutatakse   orienteerumiskaardi   valmimise   protsessis alusmaterjalina.   Selleks   võib   olla   Eesti   põhikaart,   ortofotod,   linnakaardid,   vanemad orienteerumiskaardid, aerofotod, maastiku laserskanneerimisest (LIDAR) tulenevad andmed jne. Nendel kaartidel ei ole kõiki objekte ning enamus neist on üldistatud. Siiski on need suhteliselt täpsed alusmaterjalid. Alusmaterjalidest joonistatakse mitme aluskaardi põhjal täpsem aluskaart, mida nimetatakse ka   mustandiks.   Täpsema   aluskaardiga,   minnakse   metsa   välitöödele,   et   kontrollida,   mis objektid on kaardil olemas ja mis mitte.  Orienteerumise algaastatel 1960ndatel kasutati aluskaarte orienteerumiseks ning muudatusi kaardil   ei   tehtud,   pigem   suurendati   veidi   kaartide   mõõtkava.   Aluskaarte   hangiti   tutvuste kaudu,   tolleaegsete   reeglite   vastaselt.   Korraliku   kodanikuna   seadusi   järgides   oli orienteerumisvõistlustel   täpsete   kaartide   kasutamine   põhimõtteliselt   riigivastane   tegevus. Kuna   tol   ajal   ei   tohtinud   tavakodanikel   kaarte   olla,   need   olid   riiklik   saladus.   Lihtsamate kaartide hankimiseks olulisi takistusi ei tehtud. Esimestel võistlustel kasutati 1 : 10 000 ja 1 : 25 000 reljeefita kaartide koopiaid. Neid oli lihtsam kätte saada. Võisteldi ka Vene sõjaväe topokaartidega   ning   nende   koopiate   või   ümberjoonistustega.   Pärast   võistlust   korjati   kõik kaardid ära, need põletati, et ei jääks tõendeid, et oldi kaarte seaduste vastaselt hangitud. Aastaid hiljem jäeti kaardid võistlejatele ning hakati neid arhiivi koguma. Algsed kaardid ei olnud nii  täpsed kui tänapäeval  ning nende täpsust enne kasutamist  ei kontrollitud.  Alles   hiljem   hakati   kaarte   kontrollima   ning   parandusi   tegema.  Niinimetatud avalikke kaarte ilmus NSV Liidus mõõtkavas 1 : 400 000 ja 1 : 600 000. Kaardil kajastuva info hulk vastas sellele, mida oli võimalik kaardil kujutada 1 : 1 000 000 mõõtkavaga kaardil. Majandite maakasutusplaane, metsade reljeefita- ja topograafilisi kaarte kasutati 1959–1964. aastatel.8  Vanad kõrgusjoontega kaardid tulid kasutusele 1965. aastal, need joonistati ümber 8 [ CITATION Vel06 \l 1061 ] 14


ning valmisid korralikud fotokaardid. Esimesed värvikaardid võeti kasutusse 1966. aastal.9 1969. aastast hakkasid orienteerujad saama ametlikult uusi ja täpseid 1 : 10 000 topokaarte. Massiliselt mindi üle värvikaartidele alles 1973. aastal.  Võistluskaartide   valmistamine   seadustati   alles   1967.   aastal,   selle   seadustas   NL   Turismi Kesknõukogu ehk tolleaegne NL-i orienteerumise juhtasutus. Seaduse järgi võis välja võtta kuni 10km2 suurusi väljavõtteid 1 : 25 000 topokaartidest. Kuid kaartide peal ei tohtinud olla koordinaatvõrku, kohanimesid ja geodeetilisi punkte. Lisaks ei tohtinud need külgneda teiste orienteerumiskaartidega.10 1968.   aasta   sügisel   ja   1969.   aasta   kevadel   jagas   Arne   Kivistik   paljudele   Tartu   noortele orienteerujatele   aluskaarte   korrigeerimiseks.   Ta   avaldas   ka   kaartide   korrigeerimise   kohta mitmeid kirjutisi. Esimesed maastikul parandatud värvikaardid valmisid 1969. aasta talveks. Samal  aastal  hakkas liikuma  1 : 10 000 topograafilisi  aluskaarte.  Arne Kivistik  visandas tulevikuvisioonid   ning   tegevuse   pikemaks   perioodiks   ette.   Aastast   1980   hakkas   kaartide salastamise   eeskirjade  pehmenemine,   see  võimaldas  teha   suure  arengu.  Avalikustati  Eesti põhikaart ning ortofotod jt. Esimest korda kasutati LIDAR andmeid 2011. aastal.  Tänapäeval   on   võimalik   saada   kätte   mitmeid   erinevaid   aluskaarte,   seetõttu   on   tänapäeva kaardid palju täpsemad kui need olid mitukümmend aastat tagasi. Ennem kaartide kasutamist kontrollitakse   kaartide   täpsust.   Tänapäeval   kasutatakse   aluskaartidena   Eesti   põhikaarti, ortofotosid, linnakaarte, vanemaid orienteerumiskaarte, aerofotosid jne. 11 9 [CITATION Kaa19 \l 1061 ]
10 [ CITATION Vel06 \l 1061 ] 11 [ CITATION Kaa19 \l 1061 ] 15


4.2 Kaardistamine Kaardi   joonistamisel   püüab   kaardistaja   võimalikult   väikese   paiknemise   veaga   iga   objekti asukohta määrata. Kui objekti asukohta või kõrgust pole võimalik määrata, siis märgitakse see kõige tõenäolisemasse asukohta. Kuna erinevatel aastaaegadel on maastik veidi erinev, siis üldistatakse kujutamisviisi. Näiteks mais ja juulis on mets erinev. Soode veetase võib oluliselt tõusta paari tugevama vihmasajuga. Kaardistaja üritab igat kohta ette kujutada aastaajas, mil seda   kasutatakse.   Enamasti   kasutatakse   sama   kaarti   mitmel   aastaajal.  12  Kaardistamise parimaks   ajaks   on   hilissügis   pärast   lehtede   langemist   ja   varane   kevad   enne   taimkatte tärkamist. Sel perioodil on välitöödeks kõige soodsam nähtavus ja läbitavus.13 Kaardistamisel on olulised kaks aspekti: kaardi täpsus ja loetavus. Mitte mingil juhul ei tohi keskenduda ainult ühele ning teha seda teise arvelt.14 Iga kaardimeistri  kaardid sõltuvad kaardistaja subjektiivsusest.  Igal kaardimeistril  on oma nägemus   maastikust   ning   seetõttu   kujutavad   eri   kaardimeistrid   kaardil   maastikku   veidi erinevalt.   Eri  kaardimeistrid  rõhutavad  oma   töös  erinevaid  objekte,  üks  peab  ühte  detaili teisest olulisemaks ning teeb üldistusi lähtuvalt oma maitsest. 1962. aastal tehti Eestis esimesi orienteerumiskaartide parandamiskatseid. Alguses parandati kaartidel üksikuid objekte. Ulatuslikumaid parandusi tehti 1966.–1967. aastatel. Tehti terve kaardi ulatuses parandusi, kaardid muutusid täpsemaks, kontrolliti kaarte enne kasutamist. Paljud kaardid parandati nii, et ühte kaarti parandas mitu kaardimeistrit. Siiski kasutati veel orienteerumiseks Vene sõjaväe topokaarte. Eestis muutus 1970. aastal kaartide parandamine valdavaks.15  See tähendab, et vanemaid kaarte kasutati vaid aluskaartidena. Kaarte hakkas parandama   või   joonistama   üks   või   mitu   inimest,   kaartide   täpsus   paranes   ning orienteerumiskaarte   hakkas   levima   rohkem.   Arvutikaarte   (digitaalselt   joonistatud)   hakati tegema 1995. aastast. 12 [ CITATION Kal12 \l 1061 ] 13 [ CITATION Rai86 \l 1061 ]
14 [ CITATION Sve16 \l 1061 ] 15 [ CITATION Vel06 \l 1061 ] 16


Tol ajal ei olnud võimalik kasutada nii palju algandmeid kui tänapäeval. Siis käidi metsas kaardistamas   pliiatsi   ja   paberiga,   tehti   märkmeid   aluskaartidele.   Välitöödele   kulutati ruutmeetri kohta ca 40–50 tundi ning sisetöödele veel lisaks 20–30 tundi.16 Tänapäeval kasutatakse erinevaid programme ja tehnikat, et orienteerumiskaarte joonistada. Näiteks maastikku laserskaneerimine ehk LIDAR, globaalne sateliitnavigatsioonisüsteem ehk GPS, OCAD programmi erinevad versioonid, OpenOrienteering mapper, Microstation jne.  Kodus   valmistatakse   ette   aluskaart,   mida   täiendatakse   välitööde   käigus.17  Alusmaterjalide põhjal   joonistatakse   alusjoonisele   need   objektid,   mis   eristuvad   alusmaterjalilt.   Lisaks joonistatakse   erinevate   kontuuridega   abijooni,   et   tähistada   erinevaid   ebaselgeid   piire,   et välitöödel   oleks   kaardistades   lihtsam   alade   piire   jms.   joonisele   märkida.   Välitöödel kasutatakse fotoaparaati, et teha pilte maastikust. Kui joonis jääb ebaselgeks, siis saab kohe pildilt vaadata ning meenutada, mis olukord maastikul oli.18 Välitöödel   koostatakse   mustand,   mis   joonistatakse   üle   ning   sellest   valmibki   lõpuks orienteerumiskaart.19    Välitöödel   kasutatakse   aluskaarti,   mis   kinnitatakse   tugevale   alusele, mille formaat on 20x30 cm, on ka kasutusel 30x40 cm plaadid, selle külge kinnitatakse nöör, et alusplaati kaela riputada. Nöör tuleb panna nurkadest diagonaalselt, plaadile võib kinnitada kompassi   ning   pliiatsite   hoidmiseks   pliiatsihoidjad.   Mida   pikem   on   kompassiplaat,   seda parem on sellega välitöid teha. Välitöödel käiakse ühte ja sama piirkonda mitu korda läbi, et kaart tuleks võimalikult täpne. Muidu on võimatu orienteerumise mõtte- ja kujutlustöö raskemaid osi õigesti kaardile kanda. Lihtsamatel maastikel võib kõrgused silmamõõdu järgi kaardile kanda. Selle miinuseks on see, et kõrgusjooni saab liiga vähe või palju ning need pole nii täpse kujuga. Tavaliselt alla 5   m   detaile   ei   joonistata.   Selle   alla   ei   kuulu   eriobjektid   nagu   näiteks   kivid,   tornid   ja rajameistrite erimärgid.20 16 [ CITATION Kaa19 \l 1061 ]
17 [CITATION EOL19 \l 1061 ] 18 [ CITATION Mar20 \l 1061 ]
19 [ CITATION EOL19 \l 1061 ] 20 [ CITATION Rai86 \l 1061 ] 17


4.3 Rattaorienteerumise kaardi kaardistamine Algselt   oli   plaanis   joonistada   suusaorienteerumise   kaart   aga   vähese   lume   tõttu   ei   olnud võimalik   seda   teha.   Varuvariandiks   oli   teha   rattaorienteerumise   kaart,   joonistasin   selle. Kasutasin OCAD 10 programmi rattaorienteerumise kaardi joonistamisel. Esimeseks etapiks oli jooksuorienteerumiskaardile rattaorienteerumise tingmärgid kanda. Tabelisse 2 märkisin, millised leppemärgid asendasin rattaorienteerumise tingmärkideks. Tabel 2. Jooksuorienteerumise tingmärkide asendamine rattaorienteerumise  tingmärkideks  Jooksuorienteerumise tingmärk Rattaorienteerumise tingmärk Reljeefijoon 101.0 Reljeefijoon 101.5 Alusmets, aeglane joostavus 407.0 Halvenenud nähtavusega mets 406.2 Avatud ala 401.0 Avatud ala 401.2 Poollage ala üksikute puudega 404.0 Poollage ala üksikute puudega 404.2 Hooldamata lage ala 403.0 Hooldamata lage ala 403.1 Raskesti läbitav mets 408.0 Halvenenud nähtavusega mets 406.2 Sõiduki rada 504.0 Lai kiiresti sõidetav rada 831.0 Tee 503.0 Lai kiiresti sõidetav tee 831.0 Lai asfalttee 5-7m 502.2  Lai asfalttee laiem kui 5m 502.3 Jalgrada 505.0 Keskmise sõidetavusega tee 833.0 Väike jalgrada 506.0 Lai   keskmise   sõidetavusega   rada   833.0, kitsas keskmise sõidetavusega tee 834.0, lai aeglase   sõidetavusega   rada   835.0, kitsas aeglase sõidetavusega rada 836.0, lai raske   sõidetavusega   rada   837.0,kitsas   raske sõidetavusega rada 838.0 Esileulatuv põõsas või puu 418.0 Suur selgelt eristatav puu 419.2 Avatud ala üksikute puudega 402.0  Avatud ala üksikute puudega 402.2 Hooviala 520.4  Asula 527.1 Hoone 521.0 Hoone  526.1 Kui jooksuorienteerumise tingmärgid olid rattaorienteerumise tingmärkide vastu vahetatud, siis tuli käia metsas välitöödel. See tähendab, et tuli kontrollida, kas teerajad on kaardil ja maastikul   sama   laiuse   ja   sõidetavusega.   Selleks,   et   teha   välitöid   pidin   asendatud tingmärkidega   kaardi   välja   printima.   Seda   kasutasin   mustandina   ning   märkimiseks   kui looduses oli midagi teisiti kui kaardil (lisa 8). Tegin ka mõned parandused kaardil. Näiteks 18


rajad, mida enam ei olnud kaardil, kustutasin ära. Lisaks oli vanal kaardil avatud ala, mille asemel on nüüd raiesmik, selle asendasin ka raiesmiku tingmärgiga. Maastikul oli üks teerada, mida jooksuorienteerumiskaardil peale joonistatud ei olnud, uue raja joonistasin koos maha langenud   puudega   kaardile.   Uute   teede   joonistamiseks   kasutasin  Wacom  graafikalauda. Sellega sai täpsemini joonistada uusi teid kui arvutihiirega. Kui teedel oli maha kukkunud puid, siis tuli mustandile joonistada sinna violetne joon, mis tähendab ületamatut tõket teerajal (tingmärgi nr 704.2). Lõplik rattaorienteerumise kaart Apteekrimäe piirkonnast valmis 2020. aasta veebruari alguses (lisa 9). 19


4.4 Kaartide vormistamine
  1960ndatel   pidid   osavõtjad   võistlusraja   ise   kaardile   joonistama   näidiskaardilt   punase pliiatsiga, hiljem pastakaga. Suurvõistlustel joonistati kõikidele kaartidele 1970. aastal punase veekindla   kalmaartuššiga.   Hiljem   hakkasidki   radu   kaartidele   kandma   rajameistrid.21 Tänapäeval kasutatakse radade peale joonistamiseks programme  Purple Pen, Condes, Corpse jms.22 1960ndail kasutati kaartide koopiaid sellisena nagu, neid oli võimalik kätte saada. Kaartidel polnud kohanimesid, mõõtkava ega kõrgusarve.23  Tänapäevastele kaartidele lisatakse kaardi nurka legend, sinna on märgitud kontrollpunkti järjekorranumber ja täpne asukoht (lisa 10). See aitab täpsemalt orienteeruda, näiteks sprindis on aia küljes punkt, siis legendi vaatamine aitab välja lugeda kummal pool aeda punkt asub. Tänu sellele on võimalik rada läbides aega säästa. Paarkümmend   aastat   tagasi   pidi   kaardil   olema   kaardi   raam,   see   pidi   olema   täisnurkne, nurkades kontrollristid, magnetilise  põhjasuuna jooned vahedega 500 m (mõõtkava järgi), täiendavad põhjasuuna nooled, mõõtkava ja reljeefivahe, kaardi valmimise aasta, vajalikud selgitavad tingmärgid. Kuid ei tohtinud olla kohanimesid, neid hakati peale märkima 1986. aastast.24 Aluskaartidele viitamist hakati tegema 1995. aastast.25 Tavaliselt lisatakse kaardi äärde orienteerumiskaardi kirjanurk (lisa 11). Sinna märgitakse ära kaardi   asukoht,   mõõtkava,   EOL   (Eesti   Orienteerumisliidu)   kaardi   number,   tekst   „Eesti Orienteerumisliit“, kaardi tellija, kaardi valmistaja (juhul kui erineb kaardi tellijast), välitööde mõõtkava ja tegemise aeg, välitööde  teostaja(d),  kasutatud  alusmaterjal,  kaardi joonistaja, kasutatud tarkvara ja eelmise EOL kaardi number jt.26  Trükikaartidele   tõmmatakse 2–4 cm vahega magnetilise põhjasuuna jooned.27 21 [ CITATION Kaa19 \l 1061 ]
22 [CITATION Int20 \l 1061 ] 23 [ CITATION Kaa19 \l 1061 ]
24 [ CITATION EOL19 \l 1061 ] 25 [ CITATION Kaa19 \l 1061 ]
26 [ CITATION Ori02 \l 1061 ] 27 [ CITATION Kaa19 \l 1061 ] 20


Orienteerumise algaastatel oli kaardile märgitud vaid ürituse nimi, koht ja aeg. Tänapäeval märgitakse   ka   kaardile   ürituse   sponsorite   ja   klubide   logosid,   kes   on   orienteerumisürituse korraldamisega seotud. 21


4.5 Kaartide printimine ja paljundamine Kuna 1960–1970. aastail oli kaarte väga raske kätte saada, siis kasutati väga erineva vanuse ja täpsusega aluskaarte.28  1959–1964. aastatel kasutati majandite maakasutusplaane ja metsade reljeefita kaarte ning topograafilisi kaarte.29 Neid paljundati lillade valguskoopiatena, vihmase ilma korral kippusid kaardid ära lagunema õhukese paberi tõttu. 1966. aastal võeti kasutusse esimesed värvikaardid.30  Massiliselt mindi üle värvikaartidele alles 1973. aastal.31 1960ndate   keskpaigast   alates   hakati   tegema   eelnevatest   kaartidest   fotokoopiaid.   Neid kopeeriti   valgustuskastis   kalkalt   valgustundlikule   paberile   ja   ilmutati   ammoniaagiaurudes. Tavaliselt olid eelnevad fotokaardid sõjaeelsed, need olid  mitu korda suurendatud. Harvemini paljundati   uuemaid   venekeelseid   topokaarte.   Pärast   neid   tulid   enamvähem   aastakümneks kasutusele fotokaardid.32 Samal   ajal   hakati   vaikselt   üle   minema   ofsettrükile,   laialdasemalt   mindi   üle   1973.   aastal. Ofsettrükk   on   tasapinnaline   trükiviis,   kus   samal   ajal   on   trükkuvad   ja   mitte-trükkuvad kujutised samal tasapinnal (lisa 12). Trükitav pind on vetthülgav, vesi märgab vaid mitte- trükitavat   pinda.   Värv   jääb   ainult   sinna,   kus   veekihti   pole.   Esmalt   kantakse   trükikujutis kummilindile  ning   seejärel  kummilt   paberile.  Tänapäeval  kasutatakse  endiselt  ofsettrükki, kuid kasutatakse ka värvipaljundust.33 28 [ CITATION Kaa19 \l 1061 ] 29 [ CITATION Vel06 \l 1061 ]
30 [ CITATION Kaa19 \l 1061 ] 31 [ CITATION EOL00 \l 1061 ]
32 [ CITATION Kaa19 \l 1061 ] 33 [ CITATION Ger15 \l 1061 ] 22


  Joonis 7. Pirmastu 1966. Aastal Ofsettrükiga prinditud kaart [ CITATION Kiv66 \l 1061 ] Lisaks nendele trükkimismeetodile kasutatakse ka   SPOT värvidega trükki. SPOT värvide trüki korral kasutatakse erinevaid värve, need kantakse korraga kaardile. Kasutatavad värvid on määratletud standardiga PMS (Pantone Matching System). Kaardil võib olla maksimaalselt 6 värvi, rada trükitakse seitsmenda värvina. See, kuidas värvid näha jäävad sõltub, millises järjekorras värvid kaardile trükitakse. Värvide trükkimise järjekord peab alati olema järgmine: kollane, roheline, hall, pruun, sinine, must ja magenta. Peale   SPOT   trüki   kasutatakse   nelja-värvi   trükki.   See   on   traditsiooniline   trükiviis,   kus liidetakse   värvid,   et   saada   õiget   tooni.   Nelja-värvi   trükis   kasutatakse   nelja   värvi,   mille trükkimise   järjekord   on   järgmine:   must,   kollane,   tsüaanisinine   ja   magenta.   Kaardistajad peavad   arvestama   selle   meetodi   piiratusega   ja   puudustega.   Näiteks   väga   peente   joonte (reljeef) kvaliteetsel trükkimisel.34 34 [ CITATION IOF18 \l 1061 ] 23


Kokkuvõte  Uurimistöös uurisin orienteerumiskaartide leppemärke, mõõtkava, orienteerumiskaartide liike, aluskaarte, orienteerumiskaartide kaardistamist, vormistamist ning trükkimist. Joonistasin ise rattaorienteerumise kaardi ning kirjeldasin, kuidas seda tegin. Uurimistöös   sain   teada,   et   orienteerumiskaartide   joonistamiseks   kasutatakse   erinevat, alusmaterjali.   Näiteks   maastikku   laserskaneerimine   (LIDAR)   ja   globaalne sateliitnavigatsioonisüsteem (GPS), samuti kasutatakse eelmist kaarti sama piirkonna kohta.  Sain teada, et mõõtkava on muutunud, sest pidevalt oli tarvis täpsustada kaarte ning kaarti täpsemalt kujutada. Kuna kaartidel oli infot liiga tihedalt, siis hakati mõõtkava suurendama. Kaardi   täpsuse   paranemine   tõi   kaasa   ISOMi   (ülemaailmselt   kokku   lepitud   leppemärgid) pideva   uuendamise.   Et   kaarti   mitte   üle   koormata,   liigsete   objektidega,   on   leppemärkide märgistamisel kehtestatud miinimum mõõdud. Oma   uurimistöös   kirjeldasin   orienteerumiskaartide   liike,   sain   teada,   et   siseorienteerumise kaartidel   on   teistsugused   leppemärgid.   Sain   ka   teada,   et   nendel   võib   olla   mitme   korruse asemel üks korrus. Aluskaartide   kohta   sain   teada,   et   neid   kasutati   orienteerumise   algusaastatel orienteerumiskaartidena,   kuid   kaarte   ei   kontrollitud   ennem   kasutamist.   Hiljem   hakati kasutama aluskaarte orienteerumiskaartide joonistamisel alusmaterjalina.  Kaardistamise   ajalugu   sai   alguse   kui   tehti   esimesi   katseid   1962.   aastal,   mil   parandati aluskaartidel üksikuid objekte. 1966. – 1967. aastatel hakati tegema ulatuslikumalt parandusi. Ühte kaarti parandas mitu inimest, kaart oli osadeks jaotatud kaardistajate vahel. Siiski olid kasutusel Vene sõjaväe topokaardid. 1970. aastast sai kaartide parandamine ning joonistamine valdavaks. Rattaorienteerumise   kaardi   koostamisel   tuli   asendada   jooksuorienteerumise   tingmärgid rattaorienteerumise   tingmärkidega.   Sain   teada   mõningad   erinevused   nende   leppemärkide vahel   ning   koostasin   ka   selle   kohta   tabeli.   Välitöödel   kontrollisin   teede   sõidetavust   ning laiust, et lõppkaart oleks võimalikult täpselt joonistatud. 24


1960.–1970. aastatel märkisid võistlustel võistlejad raja kaardile ise, hiljem hakkasid seda tegema   rajameistrid.   Kaartide   vormistamisel   peab   olema   kirjanurk,   kus   on   järgmine informatsioon:   kaardi   asukoht,   mõõtkava,   Eesti   Orienteerumisliidu   kaardi   number,   tekst „Eesti Orienteerumisliit“, kaardi tellija, kaardi valmistaja (juhul kui erineb kaardi tellijast), välitööde   mõõtkava   ja   tegemise   aeg,   välitööde   teostaja(d),   kasutatud   alusmaterjal,   kaardi joonistaja, kasutatud tarkvara ja eelmise EOL kaardi number jt. Trükikaartidele  tõmmatakse 2–4 cm vahega magnetilise põhjasuuna jooned. Kaarte paljundati valguskoopiatena 1960ndatel aastatel, ofsettrükile mindi üle 1973. aastal.  Ofsettrükk on tasapinnaline trükiviis, kus samal ajal on trükkuvad ja mitte-trükkuvad  kujutised samal tasapinnal. 25


Kasutatud allikad  CITATION Arn18 \l 1061 : , (Kivistik, Vanad ajad, vanad rajad, 2018),   CITATION Sve16 \l 1061 : , (Oras, 2016),   CITATION Arn78 \l 1061 : , (Kivistik, Orienteeruja ABC, 1978),   CITATION IOF18 \l 1061 : , (IOF, 2018),  CITATION Kaa19 \l 1061 : , (Kaardilood, 2020),   CITATION Vel06 \l 1061 : , (Viirsalu, 2006),   CITATION Roo16 \l 1061 : , (Rooba, Orienteerumiskaardid, 2016),  CITATION Rak11 \l 1061 : , (Orienteerumisklubi, 2011),  CITATION Kun \l 1061 : , (Rooba, Orienteerumiskaardid, 2019),  CITATION Lau15 \l 1061 : , (Lauri Lepik, 2015),   CITATION Arn05 \l 1061 : , (Arne Kivistik, 2005),   CITATION Jaa07 \l 1061 : , (Tarmak, 2007),   CITATION Kaa19 \l 1061 : , (Kaardilood, 2020),   CITATION Rai86 \l 1061 : , (Raid, 1986),   CITATION Kal12 \l 1061 : , (Kalle Remm, 2012),   CITATION Mar20 \l 1061 : , (Karm, 2012),  CITATION EOL19 \l 1061 : , (EOL, 2020),   CITATION EOL19 \l 1061 : , (EOL, 2020),  CITATION Int20 \l 1061 : , (International Orienteering Federation, 2020),   CITATION Ori02 \l 1061 : , (EOL, 2002),   CITATION EOL00 \l 1061 : , (EOL, 2000),   CITATION Ger15 \l 1061 : , (Laiformaat, 2015),   CITATION Kiv66 \l 1061 : , (Kivistik, Orienteerumiskaardid, 1966),  26


27


Lisa 1. Leppemärgid ISOM 1969 järgi 28


Lisa 2. Leppemärgid ISOM 1975 järgi 29


30


31


Lisa 3. Leppemärgid ISOM 1982 järgi (Eesti keelne kataloog 1983.a) 32


Lisa 4. Leppemärgid ISOM 1990 järgi (Eesti keelne kataloog 1998.a) 33


Lisa 5. Leppemärgid ISOM 2000 järgi 34


35


Lisa 6. Leppemärgid ISOM 2017 järgi 36


37


Lisa 7. Siseorienteerumise kaardi leppemärgid 38


Lisa 8. Apteekrimäe rattaorienteerumiskaardi valmimise etapid 39


Lisa 9. Apteekrimäe rattaorienteerumiskaardi lõplik versioon 40


Lisa 10. Näide legendist orienteerumiskaardil 41


Lisa 11. Orienteerumiskaartide kirjanurga näide 42


Lisa 12. Ofsettrükk „ümar-ümar“ põhimõte   43

Document Outline

• Sissejuhatus
• 1. Leppemärgid
  • 1.1 Leppemärgid ja nende areng ajas
  • 1.2 Leppemärkide värvid ja nende tähendus
• 2. Mõõtkava
• 3. Orienteerumiskaartide liigid
  • 4.1 Aluskaardid
  • 4.2 Kaardistamine
  • 4.3 Rattaorienteerumise kaardi kaardistamine
  • 4.4 Kaartide vormistamine
  • 4.5 Kaartide printimine ja paljundamine
• Kokkuvõte
• Kasutatud allikad
• Lisa 1. Leppemärgid ISOM 1969 järgi
• Lisa 2. Leppemärgid ISOM 1975 järgi
• Lisa 3. Leppemärgid ISOM 1982 järgi (Eesti keelne kataloog 1983.a)
• Lisa 4. Leppemärgid ISOM 1990 järgi (Eesti keelne kataloog 1998.a)
• Lisa 5. Leppemärgid ISOM 2000 järgi
• Lisa 6. Leppemärgid ISOM 2017 järgi
• Lisa 7. Siseorienteerumise kaardi leppemärgid
• Lisa 8. Apteekrimäe rattaorienteerumiskaardi valmimise etapid
• Lisa 9. Apteekrimäe rattaorienteerumiskaardi lõplik versioon
• Lisa 10. Näide legendist orienteerumiskaardil
• Lisa 11. Orienteerumiskaartide kirjanurga näide
• Lisa 12. Ofsettrükk „ümar-ümar“ põhimõte