aminohapetest, mis ei lõhustu vatsas, vaid seeduvad ja imenduvad peensooles. Mäletsejaliste eesmagudes sünteesitakse veel B-rühma vitamiine ja vitamiini K, mistõttu täiskasvanud mäletsejalised ei ole sõltuvad nende vitamiinide saamisest söödaga. Kuid vitamiini B12 adekvaatne süntees saab toimuda ainult juhul kui söödas on piisavalt koobaltit (Co kuulub vitamiini B12 koostisse). Mäletsejaliste eesmagudest läheb pooleldi seedunud sööt edasi pärismakku e libedikku. Pärismaos e libedikus algab sööda toitainete tõeline seedimine seedeensüümide toimel. Pärismao näärmerakud produtseerivad mitmeid proteolüütilisi ensüüme ja vesinikkloriidhapet (HCl).
Täiskasvanud siga võib ööpäevas eritada kuni 15 l ja hobune 40 l sülge. Need suured vedelikukogused sülje näol leiavad kasutamist edasistes seedeprotsessides. Mao ehitus ja funktsioonid on erinevad liit- ja lihtmaoga loomadel. Liitmaoga loomadel satub sööt peale teistkordset mäletsemist söögitoru kaudu uuesti vatsa ja võrkmikku, mis ongi põhiliseks söödamasside kogumise kohaks, kus toimub ka söödamasside segamine. Mäletsejate eesmagudest läheb sööt edasi libedikku e pärismakku, mille maht on täiskasvanud veisel ja hobusel 10-20 l, seal 5-10 l, lambal 2-4 l. Selle ehitus täiskasvanud mäletsejatel sarnaneb lihtmaoga loomade mao ehitusega ja ka funktsioonid on samad.
ketoos ehk ketokehade esinemine veres. Edasi läheb peenestatud sööt kiidekasse. Kiideka seinad koosnevad tugevatest lihaselistest lehtedest, mille vahel pressitakse söödamassist osa veest välja, osa sellest imendub läbi kiideka seina verre, enamik veest aga liigub koos peenestatud söödamassiga edasi pärismakku ehk libedikku. Jämedamad söödaosad peetuvad kiidekalehtede vahel, kus neid täiendavalt peenendatakse. Mäletsejate eesmagudest läheb sööt edasi libedikku e pärismakku. Libedikust läheb pooleldi seedunud söödamass, mida nimetatakse küümuseks, edasi peensoolde, mis on seedekanali kõige pikem osa. Peensoolele järgneb jämesool.
liblikõielistel, liblikõieliste kiud seedib kiiremini. Mäletsejad seedivad 40-50 % liblikõieliste ja 60-70% kõrreliste kiust. Kõrreliste hemitselluloosi sisaldus on 1,6-2,5 korda suurem kui liblikõielistel, taime küpsusega erinevus väheneb. Kui liblikõieliste NDFsisaldus on väiksem, võrreldes kõrrelistega siis, ligniini baasnäitaja on liblikõielistel suurem kui kõrrelistel. Söömus ja seeduvus sõltuvad rohusööda peenestuse astmest, selle eesmagudest läbimise kiirusest ja NDFseeduvuse määrast vatsas. Liblikõieliste peenestusaste ja vatsast läbimise kiirus on kõrrelistest suurem. Liblikõielised on, võrreldes kõrrelistega, suurema NDF lõhustuvuse kiirusega, kuid ka suurema lõhustumatu NDF-ga. Morfoloogiliste muutuste mõju heintaimede keemilisele koostisele Et mõista rohusööda seeduvuse ja proteiinisisalduse vähenemist, peab tundma maapealse biomassi struktuuri ja üksikosade keemilist koostist
seedekanali nõres leiduvate ensüümide toime suhtes inertset tselluloosi esialgu - ja - glükoosiks, edasi allutatakse nimetatud monoosid käärimisprotsessidele, kus moodustuvad madalmolekulaarsed äädik-, propioon- ja võihapped, alehüüdid, ketoonid, alkoholid ja gaasid. Ka kergesti seeduvad süsivesikud (tärklis, sahharoos jt) lagunevad mäletsejaliste eesmagudes rasvhapeteks ning resorbeeruvad atsetaatidena, propionaatidena ja butüraatidena. Rasvhapped imenduvad otse eesmagudest. Käärimisel tekkivad gaasid eralduvad röhitsuste kaudu. 33. Püruvaadi oksüdatiivne dekarboksüülumine. Trikarboksüülhapete tsükkel. Mitokondrites toimuv püruvaadi oksüdatiivne dekarboksüülimine atsetüül-Co-A-ks on 1 suure energiamuuduga multiastmelistest võtmeprotsessidest inimkeha kogu metabolismis. Protsessi viib läbi püruvaadi dehüdrogenaasne kompleks (PyrDH). Kompleksi 3 ensüümi ja 5 koensüümi kontakteeruvad füüsiliselt ja seetõttu vaheühendeid vahepeal ei vabane
Keemiliselt on tegu fenüülalaniindihüdroisokumariiniga. Vatsas hüdrolüüsub toksiin mikroobsete proteaaside toimel kiiresti, juba 15 minutiga laguneb 50% ohratoksiinist, soodsa (ainurakseterohke) vatsamikrofloora korral lammutub ohratoksiin 100%. Tekivad fenüülalaniin ja OT-A- (vähetoksiline, aga mingil määral genotoksiline), võimalik on ka OT-A- estrifitseerumine vatsas okratoksiin C-ks (toksilisus sarnane algupärasele mükotoksiinile). Väike kogus toksiini võib imeduda eesmagudest passiivselt ioniseerumata vormina, see toimub kiiremini tärklist sisaldavate 4 konsentreeritud söötade söötmisel, kuna toksiin imendub happelises, mitte neutraalses keskkonnas. Samal põhjusel eritub toksiin lehma organismist uriiniga kiiresti veise uriini pH on kõrge ning neerutorukestes erilist toksiini reabsorbtsiooni ei toimu. Verest on ohratoksiini ja selle laguprodukte
annaabi.ee 
