Valgustust ei tohi mitte mingil moel piirata või takistada, sest see oleks kuritegu inimkonna vastu. Piirates valgustust, piirataks samaaegselt ka inimeste võimalust paremale elule ja enesearengule. Inimene isiklikult võib küll enese valgustust edasi lükata, kuid sellest lahtiütlemine tähendaks, et ta tallab inimkonna pühad õigused jalge alla. Eelkõige tuleks alaealisusest vabaneda religioonis, sest just selles valdkonnas on valitsejatel huvi mängida rahvale eeskostjat. Kui valitseja soosib religioonis valgustust, on tal võimalik liikuda veel edasi ja aru saada, et kui anda rahvale võimalus avalikult oma mõtteid avaldada seadusandluse kohta, on võimalik välja töötada parem seadusandlus. Kui lasta inimestel vabalt mõtelda, tekib olukord, kus inimesed muutuvad iseseisvalt mõtlevaks ja tegutsevaks ning isegi valitsusele, kes juba varem kohtles inimesi inimese vääriliselt, toob see kasu.
Igaüks peaks tundma kõige paremini iseennast, teadma oma tugevusi ja nõrkusi. Nõrkused on võimalik oma tugevusteks teha, kasutades teiste abi. Kui midagi ei oska või ei tea, ära karda küsida teistelt, kes teavad. Arvan, et valgustatud inimene ei pea alati tegema kõike omapäi ta peaks olema suuteline tegema koostööd teistega ning alluma ka endast targemate juhendamisele. Just seepärast on inimestel siiski vaja eeskostjat inimest, kes on usaldusväärne ja piisavalt tark antud valdkonnas, et aidata teistel õigeid otsuseid teha. Millega saaks valgustatust tänapäeva mõistes võrrelda? Minu arvates sobib vasteks väga hästi üks sõna intelligentsus. Intelligentne inimene peab olema mõtlemisvõimeline ning arukas. Intelligentne inimene ei tee seda, mida teeb suur mass ning intelligentne inimene ei ole kergesti mõjutatav. Võib
eluaastale. Põhimõtteliselt on selles vanuses inimesel käeas põhiharidus ning selle hulka kuulub ka ühiskonna alaste teadmiste omandamine. Mina näen probleemi selle täitmises mitte nii väga haridustasemes, kui vastutamises. Selleks, et muuta 16-aastane võrdseks mõne 40 aastasega, eeldaks see, et 16-aastane suudab sama palju vastutada. Siinkohal tekib vasturääkivus seaduses. 16 aastane inimene ei ole enda tegude eest veel täielikult vastutav, ta peab omama seaduslikku eeskostjat. Kuidas saab ta siis valida, kui seaduse silmis ei ole kohustatud oma tegude eest vastutama. Ei ole ju mõeldav, et lapsevanemad vastutavad lapse poliitilise valiku eest. Samuti pole neil õigust oma veendumusi, sest see ei oleks vabaduse ja võrdsuse koha pealt õige. Ühesõnaga on see surnud ring. Nooruk valib, vanemad on aga kohustatud vastutama. Et oleks võimalik viia valimisõiguse piiri 16. Eluaastale on vajalik teha seadustes
Peale seda aega ei keelanud seadus neil abielluda ega peret luua. Nad võisid oma ameti maha panna ning suunduda tavaellu. Pühamus elamise ajal sooritasid nad riitusi ja ohverdamisi, mis seadus neile ette oli näinud. Esimene kolmandik vestaali ajast pidi nad õppima kombeid ja riitusi, teine kolmandik nägi ette nende sooritamis igapäevaselt ning viimased kümme aastat olid and kohustatud andma oma teadmisi edasi ning õpetama uusi vestaale. Vestaalidel polnud vaja ametlikku eeskostjat, vaid nad olid iseseisvad. Neil oli eesõigus luua oma testament juba varakult. Vesta neitsid eraldati oma peredest täielikult ning isegi haigestumise korral polnud neil luba sinna tagasi minna. Vestaalid valiti välja juba lapsena ning nad said kõrget palka. On arvatud, et nad kasutasid oma raha poliitika mõjutamiseks ning seega oli neil ka poliitiline roll. (Setälä 2001: 114-116) Neitsid talletasid tähtsaid poliitilisi dokumente ning nende kaudu edastati tähtsalt informatsiooni
rikkumist aj jalge alla tallamist. Praegu puudub inimestel tervikuna veel väga palju sellest, et nad oleksid juba võimelised religiooniasjus kindlalt ja hästi kasutama omaenese mõistust teiste abita või võiksid saada selleks võimeliseks. Ma määratlesin valgustuse põhipunktina inimeste väljumist nende omasüülisest alaealisusest eelkõige religiooniasjus, sest kunstide ja teaduste suhtes pole meie valitsejail huvi mängida oma alamate üle eeskostjat; pealegi on see alaealisus teistest niihästi kahjulikum kui ka autum. Kuid riigipea, kes soosib religiooniasjus valgustust, läheb veelgi edasi oma mõtlemisviisis ning mõistab, et isegi seadusandluse suhtes oleks ohutu lubada alamail avalikult tarvitada omaenese mõistust ning esitada ilmale avalikult mõtteid, koguni koos juba olemasoleva otsekohese kriitikaga – parema seadusandluse loomiseks. Selle kohta on meil olemas hiilgav näide, ja veel ükski monarh pole
annaabi.ee 
