’’Surm ja Elu’’ loob esmapilgul ängistava ja rõhuva meeleolu, sest nii nagu Klimpt on kujutanud – elu ei pööra tähelepanu surma eksistentsile – tuletab sellesse maali süvenemine meile siiski meelde surma lähedust ja sellest möödapääsmatust. Surma tunnistamine pole halb ega viga, see on oluline, et mõista elu väärtust ja selle kvaliteeti. Minu arvates on Gustav Klimpti üks eesmärk olnud vaatajad hetkeks sellest unistavast ja eemalolevast seisundist ülesse äratada, see hetk, mida me niivõrd iseenesestmõistetavalt võtame ja igapäevaselt tarbime, on tegelikkuses vaid hetkeline ja sõrmenipsuga võrreldav mööduv nähtus. Elu on hetkeline, meie eksistents siinses maailmas on ühekordne, seda tuleks hinnata, seda tuleks nautida. Lisaks meenus mulle seda maali analüüsides Shakespeare’i Hamlet, kes esitas küsimuse: ’’Olla või mitte olla?’’. Tegemist ei ole
Juan Diego, kes oli 57 aastane ja nahuatl´i keeles tähendas tema nimi Laulvat Kotkast. Teel kiriku poole pani ilus lindude laulukoor ta äkki paigale tarduma. Käes oli peaaegu talvine aastaaeg. Õhk oli jääkülm. Sellisel aastaajal ja sellise ilmaga ei laula mitte ükski lind. Kuid ometi kuulis ta ime- ilusat laululinnu häält, mis ka äkki kustus. Juan Diego kuulis äkki tema nime hüüdvat naise häält, mis tuli eemalolevast künkatipust. Antud küngas oli jäises udus või pigem nagu säravas pilves. Kui 34 ta künks otsa ronis, näga ta naist: ,,Päike ei olnud veel tõusnud, ent Juan nägi naist justkui vastu valget tänu viimasest pealaest jalatallani kiirguvatele kuldsetele kiirtele. Ta oli umbes 14-aastane väga ilus mehhika tütarlaps." Paljud tavalised haldja ilmutused algavadki just niimoodi nagu on eespool kirjas. Tüdruk esitles
Juan Diego, kes oli 57 aastane ja nahuatl´i keeles tähendas tema nimi Laulvat Kotkast. Teel kiriku poole pani ilus lindude laulukoor ta äkki paigale tarduma. Käes oli peaaegu talvine aastaaeg. Õhk oli jääkülm. Sellisel aastaajal ja sellise ilmaga ei laula mitte ükski lind. Kuid ometi kuulis ta ime- ilusat laululinnu häält, mis ka äkki kustus. Juan Diego kuulis äkki tema nime hüüdvat naise häält, mis tuli eemalolevast künkatipust. Antud küngas oli jäises udus või pigem nagu säravas pilves. Kui ta künks otsa ronis, näga ta naist: ,,Päike ei olnud veel tõusnud, ent Juan nägi naist justkui vastu valget tänu viimasest pealaest jalatallani kiirguvatele kuldsetele kiirtele. Ta oli umbes 14-aastane väga ilus mehhika tütarlaps." Paljud tavalised haldja ilmutused algavadki just niimoodi nagu on eespool kirjas. Tüdruk esitles
Juan Diego, kes oli 57 aastane ja nahuatl´i keeles tähendas tema nimi Laulvat Kotkast. Teel kiriku 35 poole pani ilus lindude laulukoor ta äkki paigale tarduma. Käes oli peaaegu talvine aastaaeg. Õhk oli jääkülm. Sellisel aastaajal ja sellise ilmaga ei laula mitte ükski lind. Kuid ometi kuulis ta ime- ilusat laululinnu häält, mis ka äkki kustus. Juan Diego kuulis äkki tema nime hüüdvat naise häält, mis tuli eemalolevast künkatipust. Antud küngas oli jäises udus või pigem nagu säravas pilves. Kui ta künks otsa ronis, näga ta naist: „Päike ei olnud veel tõusnud, ent Juan nägi naist justkui vastu valget tänu viimasest pealaest jalatallani kiirguvatele kuldsetele kiirtele. Ta oli umbes 14-aastane väga ilus mehhika tütarlaps.“ Paljud tavalised haldja ilmutused algavadki just niimoodi nagu on eespool kirjas. Tüdruk esitles
annaabi.ee 
