Teiste inimeste soovituste järelekorrutamise asemel töötavad nad läbi pigem iseendaga seonduvat. • Teadvustamatus ehk mitteteadvus – on Sigmund Freudi järgi inimpsüühika komponent, mille sisu ei ole antud hetkel hoolimata tahtepingutusest võimalik teadvusesse tuua. Freudi järgi koosneb teadvustamatus kõikidest psüühikasisudest, mida teadvusesse ei lasta. Eriti kuuluvad sinna lapselikud tung-soovid. Hiljem lõi Freud pfüühikamudeli, mis räägib teadvusest, eelteadvusest ja teadvustamatusest (miski, mina ja ülimina). Selle mudeli järgi on teadvustamatus enam-vähem sama mis miski, kuid võib sisaldada ka mina ja ülimina teatud piirkondi. • Determinism ehk äramääratus –kõigil sündmustel on seaduspärased põhjused (iga sündmus on teatud tingimustega üheselt määratud) ja kõiki sündmusi on põhimõtteliselt võimalik ette näha/välja arvutada. On arvatud ka, et determinism välistab vaba tahte.
Unenägusid analüüsides saab teada alateavusest, sest unenäod tulevad sealt. Neid tuleb lõpust algusesse tõlgendada. Kõik unenäod on kokkusurutud ja peavad arvestama inimese sisemist tsensuuri, toimub materjali teistkordne töötlemine ja sellel on omad väljenduselemendid ( nägemine kõige tähtsam). Enamik unenägusid seotud erootiliste ilmingutega. Vanemate sümbol on tähtis, toast tuppa käimine = abielu jne. Tal on 3 liiki teadvusi teadvus, eelteadvus ja alateadvus. Eelteadvusest saame tuua teadvusesse asju ja neid väljendada, aga alateadvus on teadvustamatus väljatõrjutud emotsioonid jne. ,,3 esseed seksuaalteooriast" libiidoteooria, objektile suunatud seksuaalenergia. Ta väidab, et seksuaalsus ei alga puberteedieas, sünnieas juba ilminguid näha; seksuaalne ja genitaalne mõiste tuleb üksteisest eristada; inimese seksuaalelu funktsiooniks on oma kehaosade kaudu naudingu hankimine. Viimase on laste jaoks viieks punktiks jaotanud : pärast sündi
Kui mingi sümptom tundub kohati väheoluline, siis psühhoanalüüsi puhul nii ei ole. Kõigil asjadel on mingi põhjus ja on vaja jõuda nende põhjuste alguseni välja. 2) Hüpotees teadvustamatute vaimsete protsesside olemasolust ja nende tähtsusest Juba Freud väidab, et need teadvustamatud vaimsed protsessid mängivad väga olulist rolli. Neid võib jagada kahte gruppi: 1) Need, mida me suudame pingutuse korral eelteadvusest teadvusesse tuua. 2) Mida on väga raske või võimatu teadvusesse tuua, sest need on alateadvuses. Freud väidab, et meie käitumise tihtipeale määravad ära need teadvustamatud vaimsed protsessid. Inimene võib anda ise oma käitumisele mõistlikku seletust, kuid tegelike põhjusteni ei pruugi üldsegi jõuda. Nendest kahest hüpoteesist koosnebki põhiliselt psühhoanalüüs. Mitteteadvustamatute protsesside
noore naise haiguslooga peale oma isa surma, milles käsitleti vaimset kokkuvarisemist. Tema raviks üritati kasutada hüpnoosi, mille ajal naine mäletas neid asju, mida ta ärkvel olekus ei mäletanud. Tekkis küsimus, et kuidas see võimalik on? Freud loob idee alateadvusest. Psüühika jagati: 1. Teadvus- see on see, mida me suudame ette kujutada ja sõnastada (fantaasia, mälestus, unistus jne.) (Sinna mahub korraga vähe asju ja mis tuleb teadusesse tuleb eelteadvusest) 2. Eelteadus kõik mida me suudame teadvustada. 3. Alateadvus(teadvustamatus)- inimene pidevalt tõrjub sinna mingeid tundeid ja mälestusi jne. *Sinna türjutud asju on keeruline teadvusesse tagasi tuua. *See mis on sinna tõrjutud on potentsiaalne probleemide tekitaja. Psühhoanalüüsi 2 hüpoteesi: · Psüühilise determinismi hüpotees ehk põhjuslikkuse printsiip Idee on selles, et samamoodi
annaabi.ee 
