likvideerimine kui kiriku allakäigu soodustamine. Hästi oluline oli, et vaimulikud oleksid hoolsad ja täidaksid oma kohuseid. Juba tollel ajal pandi rõhku, et kohalikud valdaksid emakeelt sest maarahvale tuli selgeks teha Meie Isa palve ja kümme käsku. Oluliseks peeti, et maarahvas leiaks kord kuus tee kirikusse ja vähemalt aastas korra käiks pihil. (Põltsam 2000) Liivimaa oli keskajal saanud kristluse eelpostiks (Põltsam 2000). Ükskõik milliseid muudatusi ka ära ei tehtud rõhutati ikka ja jälle rahvakeelele, mis ühendas kirikut ja rahvast. Kindlasti aitas selline rahvakeele tähtsustamine kaasa preestrite paremale tööle. Mainin ära, et preestriks sai siiski vaimulik, kes valdas rahvakeelt kuid leidus ka neid vaimulikke, kes olid vannutatud ametisse aga keelt ei vallanud. Nemad pidid vähemalt aastaks enda kõrvale leidma kaplani. (Põltsam 2000) Tegu on siis vaimulikuga, kes
esmakordselt oma kloostri Tallinna Toompeale 1229. Selle vahepealse likvideerimise (1233) järel asutati klooster uuesti 1246. aastal. 1300. aastal rajati sarnane klooster Tartusse. Nimetatud mungaordu viimane klooster rajati Eestisse vahetult enne reformatsiooni, mil 1520. aasta 8. septembril toimunud ordu peakoosolekul kinnitati vast rajatud pühale annale pühendatud kloostri konvent Narvas. See jäi koos Karjalas paiknenud Viiburi kloostritega ka kaugeimaks katoliikluse eelpostiks idas. Mujal Baltimaadel küllaltki varakult ja usinasti tegutsenud frantsisklased jõudsid Eesti aladele alles 15. sajandi teisel poolel, mil ordu oli juba sisuliselt reformitud. Nende kloostrite rajamist Tartusse ja Viljandisse on seostatud eelkõige paavst Paulus II bullaga 1466, mis andis loa rajada uusi kloostreid Tartusse, Viljandisse ja Limbažisse. Poliitilises mõttes oli esimene samm katoliikluse ja luterluse lähendamiseks aga 1555. aastal
ja halvasti relvastatud mehi ning viletsaid hobuseid. Nõnda korraldati maakaitsevägi 9 novembris uue kindralkuberneri Paulucci eestvedamisel ümber 800-meheliseks kasakapolguks, ülejäänud mehed saadeti koju tagasi. 5.8. Vene vägede koondamine Narva juuli 1812 Kolm Läänemere-äärset Balti kubermangu moodustasid 1812. aasta sõjas Vene kaitsesüsteemi parema tiiva ning olid pealinna Peterburi eelpostiks. Balti kubermangudes oli venelastel prantslaste vastu seada Riia ja Väinalinna (Daugavpils) garnisonid ning mõned kasakasalgad, kokku ligi 18 000 meest. Eestis asuvad kindlustused (Tallinn, Narva, Kuressaare, Pärnu) olid vananenud ja kaitseks ette valmistamata. Vaid Narva suudeti sõja alguses kähku kaitsesobilikuks muuta ja sinna toodi 8000-9000- meheline Narva korpus hilisema Vene vägede ülemjuhataja Mihhail Kutuzovi (pildil) juhtimisel. 5.9. Borodino lahing 26.08.1812
loodes joonistab kõrgustikust eraldi asetsevana välja kõrgema ala Rõngust lõuna pool. Oma kõrguse ja maastikulise ilme järgi kuulub viimane siiski Otepää kõrgustiku juurde. Rõngu ümbrusega analoogiliselt loetakse kõrgustiku juurde Vastse-Antsla--Vaabina ümbrus, mida kõrgustiku põhiosast eraldab Urvaste ürgorg. Kõrgustiku väiksema ulatusega «eelpostid» on Sirvaku ja Voorepalu ümbrus. Kõige suuremaks Otepää kõrgustiku «eelpostiks» on aga põhja-loode poole jääv ja kõrgustikust Elva ürgoruga eraldatud Vellavere ümbrus. Väiksemate kõrguste tõttu ei ole teda loetud Otepää kõrgustiku külge kuuluvaks. Tema ühendamine Otepää kõrgustikuga samasse suuremasse maastikulisse ühikusse oleks küllalt põhjendatud. Sama probleem kerkib ka Karula kuplistiku puhul. Otepää kõrgustiku kui reljeefi positiivse suurvormi piiri, mida väljendab tema jalam, täpsemal
annaabi.ee 
