kätte. Kohvik oli eelkõige jutuajamiste, kohtumiste ja puhkamise paik. Tartu 6 kohvikust hävis II maailmasõjas 3. Allesjäänutest säilitas põhijoontes kohviku ilme ja kaaluka kultuuriloolise rolli vaid ,,Werner"- tolleaegse nimega ,,Tartu". Kohvikud meenutasid oma menüült rohkem sööklaid või paremal juhul restorane. Igal pool müüdi alkohoolseid jooke, nii et paljudele noortele muutused kohvikud veini, likööri ja konjaki pruukimise eelkooliks. Sööklaks muudeti ka ,,KO-KO-KO". Tõsi- mõnevõrra parema köögiga kui teised Tartu kesklinna söögikohad. Välja arvatud ,,Ateen", mis sai nimeks ,,Volga". 1940- aastate lõpul, kiideti üliõpilasringkondades just ,,Koopa" maitsvaid kastmeid. Hiljem lisandusid tunnustavad sõnad siinsete snitslite ja karbonaadide kohta. Lihaportsjonid olid suured ja hästi läbipraetud. Selles osas pakkuvat ,,Koopale" konkurentsi vaid Raudteejaama restoran, mis jäi ju Vana- Tiigi vaid
võimaldades õpinguid jätkata kõigis kõrkkoolides ja erinevail erialadel. Samal ajal on võetud üldine suund kutsekeskhariduse laiendamisele, millest on eriti huvitatud ettevõtjad. Kõrghariduses on laienenud kutse - ehk rakenduskõrgharidus. Täiskasvanute haridus on viimase paari aastakümne keskel pidevalt laienenud. ´´TURUHARIDUS´´ JA ELIITKOOLID Eraharidus laialdaselt levinud ning hõlmab 45 - 50% gümnaasiumi - ja kõrgharidusest. 5 - 7-aastaselt kasvatusasutused on kujunenud eelkooliks. Väikesed maa - algkoolid on enamalt jaolt välja surnud. Põhiharidus on üldiselt kättesaadav ja kohustuslik, väljalangevus, mis oli enneolematult kõrge sajandivahetusel, on viidud miinimumini. Gümnaasiumiharidus on erinäoline regiooniti ja linnaositi. Kõrgharidus andvatesse õppeasutustesse saavad asuda vähem kui pooled kevadistest lõpetajatest. Paljusid erialaseid eelistavad gümnaasiumilõpetajad omandada välismaal. Täienduskoolitus, täiskasvanukoolitus
kuulab neid veidraid lugusid ja siis turtsatab naerma. Isa soovil katkestab Luts 1908. a. algul vähetasuva kirjanikuameti ja läheb Tallinna Oppermann'i pärijate apteeki proviisori abiliseks, kaasa võttes ,,Kevade" pooliku käsikirja. Siin tutvub ta ajakirjanikega. Maksuta kaastööna sepitseb Luts lühijutte ,,Päevalehele" ja vahetevahel jätkab ,,Kevade" kirjutamist. Tähelepandava huviga jälgib ta ,,Estonias" eesti lavakuulsuste kunstilist mängu, mis on talle tänuväärseks eelkooliks lavatehnika tundmaõppimisel. O. Lutsu kirjandusliku tegevuse alguseks on märgitud ühelt poolt 1904. a., teiselt poolt 1912. a., mil ilmus tema jutustus ,,Kevade" I. Need ajatähistused pole täpselt õiged kumbki. On tõsi, et Luts hakkas kirjanduse alal katsetama juba varases nooruses: esimesed sellekohased sepitsused sündisid Palamuse kihelkonnakoolis ja jätkusid Tartu reaalkoolis. Kuid need jäid enesele ja ei ilmunud trükis. Esimese pala ilmumine langeb 1907
Sõnakuulmatuks muutunud lapse puhul peame tugevdama oma suhet temaga. See tugevneb lihtsatest asjadest: lapse pilgu püüdmisest, silmavaatamisest, süllevõtmisest ja muust puutekontaktist, lapsega rääkimisest, lapsega koos olemisest. Mida väiksem on laps, seda väiksemate pingutustega paigastläinud suhet tasakaalustatakse. Käsk ja keeld Ka Peeter Põld (1993) on rõhutanud, et inimest on vaja viia enese üle valitsemisele ning selle tähtsamaks eelkooliks on sõnakuulmine. Kui praegusel ajal põhimõtteliselt sõna on võetud autoriteedi ja sõnakuulmise vastu kasvatuses, siis täiesti valearusaamisest. Siin on see, mis kasvatuse lõpul peab esinema - autonoomsus - seatud tema algusesse. Kasvatuse eesmärk on autonoomne, vaba enesemääraja tahtmine, ja sellele jõutakse pikal arenemisteel. Suurem osa inimesi püsib poolel teel, seaduslikkuse (legaalsuse) staadiumis. Seepärast olgu normiks:
annaabi.ee 
