Pikka aega on maia tsivilisatsiooni õitsenguks peetud klassikalise perioodi linnu, kuid XX sajandi lõpul välja kaevatud eelklassikalise perioodi linnad on toonud päevavalgele ühed suurimad maiade tsivilisatsiooni ajal rajatud ehitised. Maiade arhitektuuripärand näitab kiiret rahvastikukasvu ja kultuuriarengut juba 600 eKr. Maiade arhitektuuritraditsioon arenes arhailise perioodi lihtsatest ristküliku või ovaali kujuga teivastest ja õlgedest onnidest keskmisel eelklassikalisel perioodil loodud lubjakivist linnadenni, kus leidus püramiid- templeid, paleesid ja rituaalseid komplekse ning erinevaid ehitisi ja linnaosi ühendavaid krohvitud teid ja treppe. Juba väga varasest ajast rajasid maiad väljakuid ja ehitisi kindlaks tehtud plaani alusel. , seejuures sageli orienteeruti põhiilmakaarte järgi. Hiline eelklassikaline periood Selles ajajärgus võtsid maiad kasutusele pseudokaare ja ehitasid mõned oma ajaloo suuremad kompleksid
aluseks ius gentium’ile. Positiivses õiguses tagas magistraat loomuõiguslike põhimõtete ehk ius aequum’i rakendamise õiguses nii õiguse täiendamise kui ka korrigeerimise näol. Magistraat ehk preetor andis välja loomuõiguslikke õiguskaitsevahendeid, näiteks hagisid hea usu põhimõtte bona fides alusel või siis endise olukorra taastamise hagisid. Tsiviilõiguslikke ehk kviriitliku õiguse hagisid (legis actio) edikt eelklassikalisel perioodil ei sisaldanud. 3) Klassikaline õigusteadus (82 eKr - 27 eKr / 250 pKr) 3.1) Spetsiifiliselt klassikaline õigusteadus (82 eKr - 27 eKr) Rooma õigusteaduse klassikalis-institutsionaalse suuna rajaja oli Servius Sulpicius Rufus (u 106-43 eKr). Servius alustas oma õpinguid koos hilisema oraator Marcus Tullius Ciceroga eelklassikalise ajastu viimase juristi, Quintus Mucius Scaevola juures. Lisaks sellele omandas ta filosoofilis-retoorilise (dialektilise) hariduse
enamale isikule üheaegselt kuuluv asi ning igale omanikule kuulub mõtteline osa, mida ta võib käsutada nagu ainuomanik. Kaasomandile sarnane oli juba vanemas Rooma õiguses näiteks pärijate ühisus, kus mitmele omanikule kuulus üks ja seesama asi. Oluline on, et üksikule omanikule ei kuulu seejuures varast või üksikutest esemetest iseseisvat osa. Asja ühine käsutamine ei olnud vajalik, kuid eeldati, et keegi ei kuritarvita teise omaniku usaldust.55 Eelklassikalisel ajastul tekib kaasomand asja või vara osade üle (communio pro indiviso, condominium), mille puhul on igal kaasomanikul õigus käsutada (võõrandada, pantida, koormata) mitte tervet asja, ent sõltumatult teistest oma arvestuslikku osa. Jällegi võib iga kaasomanik igal 18 ajal nõuda kaasomandi lõpetamist asja jagamise hagiga actio communi dividundo või pärijate
Lausa kõige lähemal. Jurisprudents on objektiivset õigust (kehtivat õigust) seletav teadus. Jurisprudents on esimene õiguse kohta küsimise viis, mis kujunes Vanas Roomas, kus õigusteadus sündis. Rooma õigus oli formaalne, üldine, abstraktne – see on ka tänapäeval kõrgele õguskultuurile omane. Kausaalsed normid ei paku häid lahendusi, kuigi ka formaalsete normide ja tegeliku olukorra subsumeerimine võib keeruline olla. Juba eelklassikalisel ajal oli palju juriidilist kirjandust, mis sisaldas kujundlikke/piltlikke ütlusi selgitamaks õiguse mõisteid. Erialakirjanduse kommenteeriti riigiametnike seisukohti – selle kaudu seletati kehtivat õigust. Jurisprudentsi kutsustakse ka õiguse dogmaatikaks. Dogmaatika ei ole siin traditsioonilises tähenduses (staatiline ja väljakujunenud), sest õiguse dogmaatika ehk jurisprudents muutub ajas ja ruumis ning vajab ikka ja jälle uuesti selgitamist.
annaabi.ee 
