pilvelõhkujad, suursugused ehitised. Nagu juba mainitud igasugusel tegevusel meie elus on eesmärk ja hüve ongi see, mida me tegutsemisel saavutame. Aristoteles jagas hüved kolme rühma: ühtesid nimetas ta välisteks, teised mis on seotud hinge ja kehaga. Kõige täielikumateks ja suuremateks hüvedeks peame neid hüvesid, mis on seotud hingega. Põhjus selleks on imelihtne. Nimelt just hingele omast tegutsemist ja toimevõimet me hinge juures eeldamegi. Eesmärgiks peetakse teatud tegutsemisi ja toimevõimeid, nii muutubki ta hingega seostuvate hüvede juurde kuuluvaks. See on ka kooskõlas eelpool mainitud väitega, et õnnelik inimene elab hästi ja tegutseb hästi. Nii nagu õnne puhul, nii on ka hüve puhul. Inimesed näevad ja tunnetavad erinevaid hüvesid. Küsides inimestelt, mis on hüve, vastavad ühed, et selleks on loomutäius, teised et mõistlikkus, mõned
teised on seotud keha ja hingega. Hingelisi peab Aristoteles neist kõige tähtsamaks, järeldades, et õnnelik olemist saab ka õppida ning see ei pea olema juhuslik. Arvan samuti, et on võimalik õppida olla õnnelik, seades endale eesmärke ja hüvesid. Usun, et inimesel on võimalik olla õnnelik leides hüvesid ka väikestest asjadest. Hingega seotud peetaksegi kõige tähtsamaks, sest hingele omast tegutsemist ja teovõimet me hinge juure eeldamegi. Elus ongi nii, et saavutuste omanikuks saavad õigusega need, kes tegutsevad hästi ja üllalt. Nauding kuulub samuti hinge juurde, sest igaühele pakub naudingut see millesse ta on väidetavalt kiindunud. Hästi tegutsemise juures on vaja ka väliseid hüvesid- sõpru, raha ja riigivõimu tuge. Aristoteles vaatleb eraldi füüsilist, looduslikku paratamatust ( ananke) ja seab selle alamaks, kui mõistus (nous) ja loomus( physis), mille toimimises on olemas eesmärk ( telos).
ainult selle vaimset või mentaalset osa. Näiteks pillimees mängides instrumenti tänu õpitud ja omandatud oskustele teeb seda väga hästi. Mis hõlmab siis füüsilise,moraalse ja vaimse täiuse. Hüvede jagunemine kolmeks on Aristotelese sarnane Platonile. Sealhulgas siis: välised, hingega ja kehaga seotud.Kõige tähtsamaks peetakse hingega seotud, sest hingele omast tegutsemist ja teovõimet me hinge juures eeldamegi. Nii nagu on öeldud siin ei saa need kes Olympiamängudel võistlevad autasu kõige ilusamale või võimsamale vaid sellele kes võistleb ja võidab. Nii on ka elus, et saavutuste omanikuks saavad õigusega need, kes tegutsevad hästi ja üllalt. Seega kuulub ka nauding hinge juurde, sest igaühele pakub naudingut see millesse ta on väidetavalt kiindunud. Hästi tegutsemise juures on siiski vaja ka väliseid hüvesid nö. varustust
arvatavasti eesmärgiks, samuti loomutäius. Kuid see paistab olevat taotlemiseks liiga kergekaaluline, sest ta sõltub rohkem neist, kes kuulsust jagavad, kui neist, kellele seda jagatakse. (Nikom.eetika, 2007:11) Hüved on siis jagatud kolme rühma: ühtesid nimetatakse välisteks, teised on seotud hinge ja kehaga. Kõige täielikumateks ja suuremateks hüvedeks nimetame neid, mis on hingega seotud, hingele omast tegutsemist ja toimevõimet me hinge juures eeldamegi. Niiviisi on õige öelda, kuna selline on ju vana seisukoht ja langeb kokku filosoofide vaadetega. Ta kehtib ka seetõttu, et eesmärgiks peetakse teatud tegutsemisi ja toimevõimeid, nõnda muutub ta hingega seostuvate hüvede ja mitte väliste hüvede juurde kuuluvaks ning on kooskõlas loogilise arutlusega, et õnnelik elab hästi ja tegutseb hästi, sest hea elu ja hea tegutsemine peakski ju seda tähendama. Paistab, et see, mida õnne puhul taotletakse,
Vastuseks väidab ta, et valvurid tuleb asetada olukorda, kus võimu kuritarvitamise võimalused on minimaalsed. Nii näiteks on filosoofkuningatele keelatud eraomand. Järelikult ei saaks siis olla kohta seda laadi korruptsioonil, mida nii sageli näeme tänapäeva maailmas: valitsev perekond või klikk rikastub rahva arvelt. See oleks Platoni süsteemis kahtlemata välistatud, ehkki muidugi ainult juhul, kui eraomandi vastane määrus õnnestub tõesti ellu viia. Aga kui eeldamegi, et selle saab ellu viia, tundume takerduvat vastupidisesse raskusse. Kui valvuri elu pole kuigi jõukas, miks peaks keegi nõustuma valitsema? Nii nagu Platon valvureid kujutab, on nad filosoofid, kes pigem veedaksid aega lugedes ning filosoofiast vesteldes ja mõteldes. Miks peaksid nad oma aega muule raiskama? Platoni vastus on teatud mõttes negatiivne. Valitsejad nõustuvad valitsema mitte valitsejarolli
annaabi.ee 
