Tema seltskondlik positsioon oli seega hävitatud. Wilde ütles kord, et ta tunneb end ära romaani kõigis kolmes peategelases. Tegelikkuses oli ta nagu Basil – loov kunstnik. Muu maailm tajus teda nagu Henry Wottonit, mängurit ja pilkajat, kes ei võta midagi tõsiselt. Ja Doriani- sugune oleks ta meeleldi tahtnud olla. Aga see jäigi ainult sooviks. Wilde polnud mingi iludus. Aga ilu kirgliku imetleja ja kirjeldajana on ta läinud kirjanduslukku. Ja “Dorian Gray portrees” manas ta eelaimusena esile oma suure armastuse, noore Alfred Douglase, nagu oleks romaan ergutanud tegelikkust ennast matkima.
Tema seltskondlik positsioon oli seega hävitatud. Wilde ütles kord, et ta tunneb end ära romaani kõigis kolmes peategelases. Tegelikkuses oli ta nagu Basil loov kunstnik. Muu maailm tajus teda nagu Henry Wottonit, mängurit ja pilkajat, kes ei võta midagi tõsiselt. Ja Doriani-sugune oleks ta meeleldi tahtnud olla. Aga see jäigi ainult sooviks. Wilde polnud mingi iludus. Aga ilu kirgliku imetleja ja kirjeldajana on ta läinud kirjanduslukku. Ja "Dorian Gray portrees" manas ta eelaimusena esile oma suure armastuse, noore Alfred Douglase, nagu oleks romaan ergutanud tegelikkust ennast matkima. I Kunstniku ja Gray tutvumine. Kunstniku tunded Gray vastu ning Gray ja kunsti seos. II (21-36) Lord ja Gray kohtuvad. Kui Basil Doriani maalib, räägib Henry Dorianile noorusest ja Gray´st. Maal valmib (juunis). Gray ja Henry lähevad teatrisse. III (36-49) Henry uurib onu juurest Doriani vanemate tausta (lk. 40) ja pärast läheb tädi
Tema seltskondlik positsioon oli seega hävitatud. Wilde ütles kord, et ta tunneb end ära romaani kõigis kolmes peategelases. Tegelikkuses oli ta nagu Basil loov kunstnik. Muu maailm tajus teda nagu Henry Wottonit, mängurit ja pilkajat, kes ei võta midagi tõsiselt. Ja Doriani-sugune oleks ta meeleldi tahtnud olla. Aga see jäigi ainult sooviks. Wilde polnud mingi iludus. Aga ilu kirgliku imetleja ja kirjeldajana on ta läinud kirjanduslukku. Ja "Dorian Gray portrees" manas ta eelaimusena esile oma suure armastuse, noore Alfred Douglase, nagu oleks romaan ergutanud tegelikkust ennast matkima. Dorian Gray, noor ja rikas iludus, kes on hingelt puhas ja rikkumatu, nagu laps alles. Basil Hallward, kinnine ja omaette hoidev kunstnik. Lord Henry Wotton (Harry) on küüniline aadlik, elus epigramm, kelle põhitegevuseks on oma paradoksaalse kõneviisiga inimeste ajusid kokku jooksutada. Aforismikahur. B on leidnud D-s oma elu õnne, muusa ja ideaali. Ta on noormehest vaimustuses
kogemine on psüühilise eraldioleku kujunemise eeldus. Psüühilise arengu hetke, millal laps tajub enda eraldiolekut, nimetatakse separatsiooniks, ja järku, millal kujuneb tema arusaam iseendast, nimetatakse individualiseerumiseks. Eraldumis- ja individualiseerumisjärk kestab viiendast elukuust kolmeaastaseks saamiseni ning selle arengu tulemusena kujuneb lapse identiteedi alus. Esimene eraldumise aste ilmneb 8.-9. elukuul võõristamisena. Võõristamist on tõlgendatud lapse eelaimusena, et tema kindel suhe emaga ei kesta igavesti. 15 kuu kuni kahe aasta vanune laps taipab lõplikult, et ta on omaette olevus, ning see teadmine tekitab temas ahistuse ning tihtipeale ka tugeva mahajäetusetunde. Laps kiindub taas emasse; need, kes jõudsid juba lasteaiaga harjuda, hakkavad ühtäkki ema taga nutma ega taha teda oma vaateväljast ära lasta. Esimese eluaasta lõpul ja teise algul on lapse arengus hoogne toimingute harjutamise aeg
(teleoloogiline printsiip) ja sellega kaasnevale õnnelikkusele, on Aristotelese vastus lihtne: just see osa inimesest on surematu. Aristoteles loetleb terve hulga voorusi (väärtusi), mis kasvatuse (ja enesekasvatuse) abil inimese iseloomuomadusteks peaksid saama ning mille omamine tähendab, et oleme leidnud äärmuste vahelt kesktee. Voorus kui kesktee äärmuste vahel Vaprus, mehisus on hirmu ja hulljulguse vahepeal. Hirmu võib käsitleda halva eelaimusena ning kartmisega liialdaja on argpüks. Argpüks kaldub meelt heitma, sest ta kardab kõike. Vapper mees tunneb ja tegutseb olukorrale vastavalt ja nagu mõistlik on. Ta jääb kindlaks ülla eesmärgi nimel ja tegutseb vaprusest lähtuvalt. Kes aga liialdab julgusega kardetavate asjade puhul, on hulljulge, ja kuigi ta kiitleb julgusega, ei jää ta kardetavas olukorras kindlaks. Argpüks, hulljulge ja vapper seostuvad siis ühe ja sama asjaga, kuid jäävad sealjuures erinevaks
annaabi.ee 
