Näärid 31. detsember, 1. jaanuar Nääride kombed on viimase saja aasta jooksul püsinud suuremate muutusteta.Oma tänase ilme on püha saanud siiski viimase 50 aasta jooksul. 20. sajandi esimesel poolel toodi mõnes peres veel tuppa õlgi ja heina, seejärel hakkas tava hääbuma. Liigutati tööriistu, et tööd uuel aastal edeneksid ja raputati viljapuid korraliku saagi saamiseks. Hea tava kohaselt käiakse veel surnuaias lähedaste haudadel küünlaid süütamas ja ennustatakse saatust. Loomadele lauta leiva viimine ja nende tervitamine saabuva aasta puhul on unustusse vajumas. Pärast Teist maailmasõda toodi tuppa näärikuusk. Aasta viimasel päeval tõi näärivana kingitusi, Lääne-Eestis ja saartel liikusid ringi näärisokud, kes soovisid head uut aastat
halba kontaksti. Lapsed, kes uusaastahommikul nn linnulaaste tuppa tõid, pidid suvel palju linnupesi leidma. Soovitus anda kanadele (õlgedest, vööst, ohjadest, köiest, lõhestatud vitsast vm tehtud) võru seest süüa, et nad ühte pessa muneksid või koos püsiksid, kuulub samuti nääripäevale. Kitsalt alalt Lõuna-Eestis (Tõrva, Rõuge, Otepää) on mõned teated kuke- või kanaliha söömisest hobusetallis, et hobused edeneksid. Et ei tuleks leivapuudust, soovitati ahjuluud ja leivalabidas kriitiliseks ajaks tuppa jätta.Leiba ahjust välja võttes jälgiti, kas kellegi õnneks pandud kõrs on kõrbenud. Nääripäevaks küpsetatud leiva- või saiakaku nimetus Saaremaal nääris. Nääriööl on taevavaatlust peetud isegi olulisemaks kui jõuluööl. Taevavaatlus ja selge öö tähendasid, et järgmisel aastal on laudas palju noori loomi. Tähistaevas võis tähendada veel head
ütlus. Et linakasvatus muutus oluliseks elatusalaks 18.-19. sajandil, siis on arvatavasti pika liu seostamine linade pikkusega just sellest ajast pärit. Liulaskmise juures on võisteldud ajast aega, vastlapäeva juurde kuuluvad paratamatult kummuliläinud saanid ja kokkupõrked. Üheks viimaste sajandite eripäraks on olnud vastlateks jääkarusselli ehitamine või jääpurjekaga sõitmine. Seajalakondid tuli 19. sajandil kokku korjata ja sigadele anda, et need edeneksid ja suvel koos püsiksid. Mõnel pool on konte hoitud paastumaarjapäevani ja viidud siis sigadele. Pahade vaimude eemaletõrjumisest on võrsunud vastavate maskidega karnevalid, mille järelkajaks on Lääne-Eestis kada ajamine, s.o õlenuku viimine perest perre. Enamasti oli see õlgi täistopitud mehekuju. On arvatud, et kada on varasema metsikukultuse jätkuks. Õlgedest metsik on viidud puuteiba otsa aetuna pimedas metsa ja seotud puulatva. Komme tagas viljaõnne.
See tähendab seda, et kuni lihavõteteni liha ei söödud. Väga oluliseks peeti sel päeval seajala söömist , neid keedeti koos ubade ja hernestega. Seajalgu söödi selleks, et sead hästi kasvaksid ning nende jalad kõveraks ei läheks ning seejuures ei hammustatud kunagi leiba kõrvale. Arvati nimelt, et kui seajalgade kõrvale leiba süüa, siis kevadel, kui notsud laudast välja lastakse, lähevad nad otse rukkisse. Seajalakondid tuli kokku korjata ja sigadele anda, et need edeneksid ja suvel koos püsiksid. Kontidest valmistati ka vurri. Vurri valmistamiseks puuriti seakonti kaks auku, pisteti neist nöör läbi ning mänguasi oligi valmis. See pakkus lusti nii lastele kui ka täiskasvanutele. Vurritamisel oli ka maagiline tähendus, mis seotud sigade jõudsama kasvuga. Söödi ka seapead ja -saba. Uuemal ajal on tehtud vastlaputru ja vastlakukleid, küpsetatud leiba. Siin on üks variant kuidas teha vastlakukleid: Saartel söödi vastlapäeval seitse korda
annaabi.ee 
