oma energiat. Laps võib valetada hirmu pärast karistuse ees või soovist varjata oma suutmatust. Õpetaja võitleb valetamise vastu, kuid tegelikult on vaja mõista lapse ebakindlust ja oskamatust end võimetekohaselt rakendada. Teistega võrdlemine - laps arvab end pidevalt süüdi olevat, et on teistest nõrgem, aeglasem. Oskuslikult sepitsetud jahoolikalt läbimõeldud valed ei ole räägitud enesekaitseks, vaid lapse soovist asju just niiviisi näha. See on põgenemine ebareaalsusesse. Laps elab oma rolli niitavalt sisse, et teda on mõttetu valetamises süüdistada. Tuleks välja selgitada, milline on tegelikkus, analüüsida ka olukorda lasteaias ja koolis. Kui laps ei saa end teostada ausal teel, kui lapse väärtushinnangud hakkavad kujunema selliseks, et eneseteostamiseks ei piisa oma energia kulutamisest või on selle kasutamist takistatud, tuleb kasvukeskkonnale tõsist tähelepanu pöörata. Vastasel korral muutub valetamine harjumuseks ja
vähem. See on siiski arvatav statistika. Kui nähakse unes koletisi, siis on tõenäosus, et tekib mõte sellest, et kas oldakse ikkagi ärkvel või nähakse parajasti und. Näiteks kui ärkvel olekus kogetakse midagi erakordset, siis ju tihti käbi peas läbi mõte, et kas see kõik toimub unes? Hakatakse eristama und tegelikkusest, kuid selles ei ole ju midagi erakordset. Näiliselt ( või isegi reaalselt ) ebareaal- seid sündmusi või nähtusi kiputakse tihti alla suruma ebareaalsusesse näiteks unenäomaailma, hallutsinatsioonidesse, illusioonidesse jne. Inimese mõistus on paraku raske nähtus. Kas inimene näeb parajasti und või ta on siiski ärkvel, ei ole võimalik kindlaks teha mitte ühegi eksperimendiga. Selgus selles tuleb siis kui ärgatakse unenäost või kogetakse mingeid sürreaalseid elemente. Kui inimene ei ärkagi unenäost, siis EI OLE VÕIMALIK üldse vahet teha unenäomaailmal ja tegelikkusel. See on fakt.
vähem. See on siiski arvatav statistika. Kui nähakse unes koletisi, siis on tõenäosus, et tekib mõte sellest, et kas oldakse ikkagi ärkvel või nähakse parajasti und. Näiteks kui ärkvel olekus kogetakse midagi erakordset, siis ju tihti käbi peas läbi mõte, et kas see kõik toimub unes? Hakatakse eristama und tegelikkusest, kuid selles ei ole ju midagi erakordset. Näiliselt ( või isegi reaalselt ) ebareaal- seid sündmusi või nähtusi kiputakse tihti alla suruma ebareaalsusesse näiteks unenäomaailma, hallutsinatsioonidesse, illusioonidesse jne. Inimese mõistus on paraku raske nähtus. Kas inimene näeb parajasti und või ta on siiski ärkvel, ei ole võimalik kindlaks teha mitte ühegi eksperimendiga. Selgus selles tuleb siis kui ärgatakse unenäost või kogetakse mingeid sürreaalseid elemente. Kui inimene ei ärkagi unenäost, siis EI OLE VÕIMALIK üldse vahet teha 13 unenäomaailmal ja tegelikkusel
vähem. See on siiski arvatav statistika. Kui nähakse unes koletisi, siis on tõenäosus, et tekib mõte sellest, et kas oldakse ikkagi ärkvel või nähakse parajasti und. Näiteks kui ärkvel olekus kogetakse midagi erakordset, siis ju tihti käbi peas läbi mõte, et kas see kõik toimub unes? Hakatakse eristama und tegelikkusest, kuid selles ei ole ju midagi erakordset. Näiliselt ( või isegi reaalselt ) ebareaal- seid sündmusi või nähtusi kiputakse tihti alla suruma ebareaalsusesse – näiteks unenäomaailma, hallutsinatsioonidesse, illusioonidesse jne. Inimese mõistus on paraku raske nähtus. Kas inimene näeb parajasti und või ta on siiski ärkvel, ei ole võimalik kindlaks teha mitte ühegi eksperimendiga. Selgus selles tuleb siis kui ärgatakse unenäost või kogetakse mingeid sürreaalseid elemente. Kui inimene ei ärkagi unenäost, siis EI OLE VÕIMALIK üldse vahet teha unenäomaailmal ja tegelikkusel. See on fakt.
annaabi.ee 
