1905. aasta revolutsiooni tõttu reformiti veidi valitsemist, Ministrite Komiteed asendas nüüd Ministrite Nõukogu ja kevadel 1906 valiti esimene Venemaa parlament ehk Riigiduuma ( ). Keisri manifest 17.10.1905 kehtestas veel usu-, sõna- ja koosolekuvabaduse. Kuna keiser aga sai duuma otsuste üle vetoõiguse, siis Venemaast demokraatlikku riiki ikka ei saanud. Reaalne otsustusõigus oli kuni 1917. aastani keisri ja õukonna käes. Valitsust juhtisid ... 1895-1903 Ivan Durnovo (1834-1903): varasem siseminister, piiratud silmaringiga bürokraat, võimetu midagi reformima. Tema siseminister oli alguses monarhist Ivan Goremõkin, seejärel Dmitri Sipjagin (tapeti 1902 esseeride poolt) ja lõpus Vjatseslav von Plehve. Välisministriks oli algselt Mihhail Muravjov, seejärel (alates 1900) Vladimir Lambsdorff. Rahandusministriks oli Sergei Witte, kes
Vabrikute ehitamise tuhinas jäeti põllumajandussektor aga tagaplaanile. Maalt linnadesse migreerunud talupoegadel oli uues keskkonnas raske kohaneda, nad muutusid rahulolematuks ning sellega kergeks saagiks revolutsiooniliste liikumiste agitaatoritele. Suur osa põlluharijatest mobiliseeriti ka sõjaväkke. (Geifman 1997). Muutus üha selgemaks, et Esimese maailmasõja venimisega kujuneb tsaarivalitsusel status quo hoidmine üha keerulisemaks. Laqueur (1987) viitab siseminister Durnovo tsaarile suunatud salajasele memorandumile, kus peab ekstreemsete tagajärgedega revolutsiooni vältimatuks. Monarhia pidi olema täiesti pime või ükskõikselt hoolimatu, kui ei osanud oodata 1917. aasta sündmusi. 25. veebruaril marssis tänavail 300 000 töölist, üliõpilast ja ametnikku. Tsaar reageeris sellele vägivaldselt, andes armeele käsu demonstrantide pihta tuli avada. Sõdurid aga 2
üles tsaarivalitsuse kohesele kukutamisele, keskendus ülevenemaalistele ja taktikalistele probleemidele. Aulakoosolekul, mida juhatas Jaan Teemant võeti vastu väga radikaalsed nõudmised, alates vabariigi kehtestamisest ja lõpetades relvastatud ülestõusule üleskutsumisega. Kuna Teemant oli formaalselt radikaalide liider, hakkas tema vastu peagi huvi tundma ka kesiririigi poliitiline politsei ning isegi siseminister Durnovo, kes nimetas Teemanti "Eestimaa kuningaks", kes soovivat oma natsionalistliku partei abil luua Eesti Vabariiki. Jaan Teemant mõistetigi 1905. aasta lõpul mässu õhutamise pärast surma, kuid tal õnnestus õigeaegselt põranda alla minna. Hiljem lahkus ta maalt ja elas eksiilis Šveitsis. Talurahvarahutused Talurahvarahutuste ajal aastail 1905–1906 rüüstati Eestimaa kubermangus. 22.–24. juunini 1905 toimusid Läänemaal Vigalas talurahvarahutused (Mihkel Aitsam).[3]
Teemant aga kutsus üles tsaarivalitsuse kohesele kukutamisele, keskendus ülevenemaalistele ja taktikalistele probleemidele. Aulakoosolekul, mida juhatas Jaan Teemant võeti vastu väga radikaalsed nõudmised, alates vabariigi kehtestamisest lõpetades relvastatud ülestõusule üleskutsumisega. Kuna Teemant oli formaalselt radikaalide liider, hakkasid tema vastu peagi huvi tundma ka kesiririigi poliitiline politsei ning isegi siseminister Durnovo, kes nimetas Teemanti "Eestimaa kuningaks", kes soovivat oma natsionalistliku partei abil luua Eesti Vabariiki. Jaan Teemant mõistetigi 1905. aasta lõpul mässu õhutamise pärast surma, kuid tal õnnestus õigeaegselt põranda alla minna Detsembrimäss: Volta koosolek, mõisate rüüstamine, relvastatud kokkupõrked. Mõisnike relvastatud omakaitset nimetas rahvas mustsajaks. 11. detsembril toimus Volta tehase keldris talurahva ja Tallinna tööliste esindajate koosolek
annaabi.ee 
