Jevgeni Onegin sõbrunes Lenskiga sellepärast, et teda köitis Lenski tulihingelisus. Lenski oli ka targem kui teised naabrid. Kuna Onegin oli noorena paljusid neide armastanud, oli ta armastusestki tüdinenud. Seepärast ei mõistnud ta Tatjana armastuse suurust ning solvas teda. Kui Lenski Onegini duellile kutsus(pärast balli, kui Lenski Onegini peale vihastas, kuna Onegin terve õhtu Olgaga tantsis) mõistis Onegin küll, et ta on sõbra ees süüdlane, kuid enesearmastus ei lubanud duellist loobuda. Onegin ei olnud elus õnnelik, ta ei leidnud enda jaoks tegevust, liiga hilja märkas ta Tatjana tõelisi väärtusi. Kui ta oleks elanud nii nagu teised, oleks tal kergem olnud. Tema aga oli teistest eesrindlikum ja vaimselt kõrgemal. Oneginis ei kasvatatud kohusetunnet. Ta kasvas eemal rahvast, kõigest venepärasest. Temast kasvatati suurilma inimest. Onegini traagika oli selles, et ta ei rahuldunud sarnase eluga. Tatjana: oli tõsine ja endasse süvenenud, armastas mõtiskleda
Ta tahtis P abil enda autoriteeti parandada, kuid P keeldus Uvarovi ettepanekutest. Ta maksis kätte, määrates P ajakirjale ''Sovremennik'' kahekordse tsensuuri, määrates P'le kohutavaid tsensoreid. Rahapuuduse tõttu võttis P valitsuselt võlgu 45000rubla, mis sidus teda lõplikult õukonnateenistuse külge. Ta pages Mihhailovskojesse. George d'Anthes ja P naine armusid. D'Anthes tegi Nataljale abieluettepaneku. Lõpuks abiellus ta Natalje õega et vältida konflikti ja hoiduda duellist. P saatis Heeckerenile kohutavalt solvava kirja ja duell toimus. P sekundariks oli Konstantin Danzas. P suri 1837 duellil kõhuhaava tõttu oma korteris Peterburis.
see tähendaks heateo müümist. Verner oli ka Petsorini vestluskaaslane. Nad ei vaielnud kunagi, sest nad teadsid, mida nad mõtlevad ning vaidlemine oli mõttetu. Petsorini sekundandiks duellis sai Verner, ta nõudis, et asi toimuks võimalikult salaja. Kuigi Petsorin ei kutsunud teda sõbraks vaid heaks tuttavaks, oli ta tegelikult Petsorini sõber. Petsorin rääkis just Vernerile ära kogu tõe suhetest Veera ja vürstitariga, pealt kuuldud vandenõust ning duellist pauklaengutega. Noored kutsusid teda Mefistoks (Goethe "Faust" Mefistofeles = kurat). Teised tervisvete arstid olid kadedad ta üle. Seepärast levitasid nad tema kohta laimu ning mitmed ta patsientidest ütlesid tast lahti. Tema sõpradel, kes teenisid Kaukaasias, ei õnnestunud Verneri nime puhtaks pesta. 5. Küsimus(ed) tegelas(t)ele Kuidas Sul õnnestus Verner enne duelli maja juures maha rahustada? (Petsorinile) Mida sa arvad abielust? (Petsorinile)
kallal ning et tema parimaid teoseid lihtsalt ei lubatud avaldada. Olukorrast leidis poeet väljapääsu, asutades 1836. a. omaenda ajakirja "Sovremennik" (Kaasaegne). Selles trükiti ära kõigi tollaste kirjanduse suurkujude loomingut, kuid kommertsedu ajakiri ei saavutanud. 1837. aasta talvel provotseeriti Puskini kui abielumehe tüli kaardiväelase Georges d'Anthcsiga. Auhaavamise põhjusest ja ka võimalikust tagajärjest sai Puskin küll aru, kuid duellist loobuda ei võinud, kuigi sõbrad seda soovitasid. Poeet sai haavata ning suri 29. jaanuaril pärast kahepäevast vaevlemist. See ,,ajapikendus" võimaldas tal ära korraldada oma pärandusasjad. Geenius säras eredalt ja kirglikult, tuues endaga kaasa silmipimestava valguse, mida paljudel oli valus vaadata. Nähtavasti suuresti seetõttu jäigi Puskini elu nii lühikeseks - teda viimastel aastatel piinanud "must mees" viis ta ära, samuti kui Mozarti ja Jessenini
teadusharus füüsikas ja psühhiaatrias mille kohta võib liialdamata väita, et need senised arusaamad neistsamustest mõistetest hingest ja mateeriast ipponiga vastu äsjailmunud asfaltteid virutasid. 13 Kas valgust kannavad lained või osakesed? Selle fundamentaalse küsimuse üle oldi vaieldud alates 17. sajandist, kui Chr. Huygensi ja I. Newtoni duellist väljus võitjana viimane. Valgus kuulutati osakeste vooks ning Newtoni ,,Philosophiae Naturalis Principia Mathematica" (1687) uusaja interdistsiplinaarseks teaduspiibliks. Kulus enam kui sajand, enne kui Th. Young tekitas parajalt segadust, demonstreerides 1805. aastal valgust läbi kahe pilu juhtides valguslainete olemasolu. Lõpliku poolehoiu leidis laineteooria läbi J. C. Maxwelli tööde, kes peale erinevate kiirguste suurusjärkude määramist ühildas valguse kõikide teiste
tornikell ja duelliseaduste pedantseimgi tundja ei oleks saanud nuriseda. Athos, kellele haav ikka veel hirmsat valu tegi, kuigi härra de Tréville'i arst oli selle uuesti sidunud, istus kivil ja ootas oma vastast talle iseloomuliku kõigutamatu rahuga ja väärika ilmega. D'Artagnani märgates tõusis Athos ja astus talle viisakalt mõned sammud vastu. Viimane omakorda sammus vastase poole, kübarat niiviisi käes hoides, et sulg puudutas maad. «Mu härra,» lausus Athos, «ma teatasin duellist kahele sõbrale, kes on mulle sekundantideks, nad ei ole aga veel tulnud. Ma imestan, et nad hilinevad. Neil ei ole see kombeks.» «Mu härra, minul ei ole sekundante,» sõnas d'Artagnan, «sest ma jõudsin alles eile Pariisi ja ei tunne siin veel kedagi peale härra de Tréville'i, kellele mind soovitas minu isa, sest tal on au tema sõprade hulka kuuluda.» Athos jäi hetkeks mõttesse. «Kas te tunnete siin ainult härra de Tréville'i?» «Jah, härra, ma tunnen ainult teda.»
annaabi.ee 
