selle olemust. Ta otsis teadlikult rahvuslikku kirjaviisi ja selles osas oli talle suureks eeskujuks Sibelius. Eduard Tubin on oma loomingu iseloomustamiseks öelnud: "Minu muusika rajaneb klassikalistel traditsioonidel ja sisaldab sageli eesti rahvamuusika jooni.". Eduard Tubin on üheks olulisimaks sümfoonikuks eesti muusikas. Tema loomingu suurima osa moodustavad kümme sümfooniat. Sümfooniad on Tubina helikeelele iseloomulikult terviklikud, haarava dramaturgiaga ja kõrgelt meisterlikult orkestreeritud teosed. Neid võib kõrvutada 20. sajandi suurimate sümfonistide Sostakovitsi, Sibeliuse ja Honeggeri sümfooniatega. Tubina esimesed sümfooniad valmisid 1930. aastatel. Ta kasutas oma teoste üksikosades traditsioonilisi vorme, eriti iseloomulik on sonaadivorm oma teemade vastandamise ja arenduslikkusega. Tema iga sümfoonia on äärmiselt omanäoline. Polulaarseimad sümfooniad on Teine, Viies ja Kuues
Miina Härma oli tõenäoliselt esimene eesti interpreet, kes pälvis tunnustust Eestist kaugemalt. Tema esinemised Eestis tutvustasid kohalikele klassikalist muusikat (nt Bach, Mendelssohn-Bartholdy teoseid). Inimesena oli ta väga seltskondlik ning aktiivne, tegi oma koori (Miina Hermanni Lauluseltsi segakoor) ning juhatas koore maakondade laulupidude raames. Samuti aitas kaasa Tartu Kõrgema Muusikakooli tegevusele. Tema teostes on kolm “suurt haru” - isamaalaulud (muusikalise dramaturgiaga, nt “Meeste laul”), lüürilised laulud (nt “Ei saa mitte vaiki olla”) ja rahvaviisiseaded (mitmehäälsed, saksa mõjutustega, nt “Tuljak”). Konstantin Türnpu (1865-1927) – helilooja, organist ja koorijuht. Muusikaga alustas varakult – 8-aastaselt mängis külakooli hommikupalvustel koraale. Asutas suhteliselt noorelt segakoori “Salme” ning 1916.a. sai temast Tallinna Meestelaulu Seltsi koorijuht. 1892.a. sai Türnpu organistikoha saksa kogudusega Niguliste kirikus.
väljaspool kirikut, ukse kohal asetses rist (kõik paiknes kiriku suhtes samamoodi). Trepiastmed lõid vajaliku vertikaalruumi. 17. Miraakel ja selle tekkimine jutluse (näidete) vaimust Miraakel tekib 12. sajandil aga jääb tegelikult 14. sajandisse. Kujutab endast imemängu. Imelugu, millesse sekkub pühak või Neitsi-Maarja kas siis karistaval või abistaval eesmärgil. Miraakel on ilmalik dramaturgia on iseseisev ja ei ole seotud kirikuteenistusega. Sakraalne asendunud profaanse dramaturgiaga. Tema esituskoht ei ole enam kirik ja esitajad ei ole enam vaimulikud. Miraakleid esitasid asjaarmastajad, kes olid seotud keskaegsete puy'dega ehk teatud keskaegsed ühendused. Tuleb ladinakeelsest sõnast poodium ehk alus või aste. 1120. aastal organiseeriti esimene puy ja selle eesmärk oli kindlustada kõigile liikmetele väärikad matused. Selles rühmituses oli väga erinevaid liikmeid, põhivundamendi moodustasid zonglöörid ehk keskaegsed muusikud, võisid olla
Pierre Corneille elas pikka elu tolle aja kohta, tema elu oli sündmustevaene, oli kodanlikku päritolu, isa jõukas advokaat. Corneille omandas ka advokaadi elukutse, kuigi sellena kunagi ei töötanud, noorelt läheb Pariisi õnne proovima, kirjandusliku ande poolest satub Richelieu ringkonda. Õige pea lahkub sealt, hakkab oma rida ajama. 1660nendate keskel tõmbub kirjanduslikust tööst kõrvale, 20 elu viimast aastat ei tegelegi dramaturgiaga. Ta oli kangesti sarnane inimesega, kes tahab istuda korraga mõlemal pool (barokk ja klassitsism). Oma varasemates töödes jäljendas Hispaania barokki, Prantsuse barokk oli ratsionalistlikum, kaldus olemuselt klassitsismi poole. Tal ei ole kerge kohaneda klassitsismi reeglitega, ta väga püüdis järgida neid reegleid. Asus pidevalt kaitseseisundis. Teoreetilisi traktaate klassitsismist kirjutas ka. Klassitsism jäi pigem sisemiselt võõraks, Corneille ei suutnud omandada klassitsismi
annaabi.ee 
