Muusikali esitajates oli tunda indu ja head pealehakkamist. Huvitav oli see, kuidas mitmezanrilises teatris muusikalitegemisel piirid eri zanrite vahelt ära kadusid. Nii näiteks mängis laulja taustaga Märt Jakobson suurepärase Gauleiter Zelleri rolli, kus tal ei saanud laulda fraasigi. Jaan Willem Sibulal tuli Max Detweileri rollis teha ka vokaalne etteaste, kuid põhiline on siis ikka isikupäraselt tehtud koomilise varjundiga roll. Draamatrupi liikmed Karol Kuntsel, Maarja Mitt ja teisedki said aga ,,Helisevas muusikas" hääle proovile panna. Oluline puudus, mis Vanemuise ,,Helisevas muusikas" kõrva torkas, oli heli ülepingutatud võimendamine. Küllap tehti panused võimendusele seoses eesolevate mängukordadega Nokia kontserdimajas, kus loomuliku akustikaga on kehvad lood. Ent Vanemuise suures majas, kus on teatrit (sealhulgas muusikateatrit) edukalt tehtud ka ilma abivahenditeta, mõjus kõlaritele tehtud
aastal esimene ooper Conradin Kreutzeri "Öömaja Granadas" ja 1922. aastal esimene ballett Léo Delibes'i "Coppèlia". Esimese eesti ooperi Evald Aava "Vikerlased" esmaettekanne Estonias oli 1928. aastal ning esimene eesti ballett Eduard Tubina "Kratt" jõudis lavale 1944. aastal. 1944. aasta Tallinna pommitamises hävis Estonia teatri hoone. 13. juulil 1946 avati teatri taastatud kontserdisaal. Maja taastati 1947. aastal. 1949. aastal lõpetati draamatrupi tegevus ning aastast 1950 kandis teater nimetust ENSV Riiklik Akadeemiline Ooperi- ja Balletiteater. Hoone Estonia teatri hoone projekteerisid juugendstiilis soome arhitektid Armas Lindgreni ja Wivi Lönn. Hoone avati 24. augustil 1913. aastal. Tollal sai sellest kõige suurem uusehitis Tallinnas. Üks tiib oli mõeldud teatriks ning teine kontsertsaaliks. Kaks hoone tiiba ühendati restoraniga.
"Coppèlia". Esimese eesti ooperi Evald Aava "Vikerlased" esmaettekanne Estonias oli 1928. aastal ning esimene eesti ballett Eduard Tubina "Kratt" jõudis lavale 1944. aastal. 1944. aasta Tallinna pommitamises hävis Estonia teatri hoone. 13. juulil 1946 avati teatri taastatud kontserdisaal. Sel puhul peetud miitingul hüüdis EK(b)P KK sekretär Eduard Päll: "Kuid keegi ei suuda maha kustutada viha nende varemete tekitajate vastu!" Maja taastati 1947. aastal. 1949. aastal lõpetati draamatrupi tegevus ning aastast 1950 kandis teater nimetust ENSV Riiklik Akadeemiline Ooperi- ja Balletiteater. Estonia teatri hoone projekteerisid juugendstiilis soome arhitektid Armas Lindgreni ja Wivi Lönn. Hoone avati 24. augustil 1913. aastal. Tollal sai sellest kõige suurem uusehitis Tallinnas. Üks tiib oli mõeldud teatriks ning teine kontsertsaaliks. Kaks hoone tiiba ühendati restoraniga, mida täna aga väikse peosaalina kasutatakse ning Talveaia nime all tuntakse.
Saalid jäid tühjaks. Teatrite olukord muutus väga kriitiliseks. Väljasõiduetendusi hakati tegema maarahvamajadesse ja esinemised tehastes, nn seflus. Üldised ümberkorraldused Tallinnas ja mujal: 1948 likvideeriti Noorsooteater (vaatamata menukatele muinasjutuetendustele) ja osa selle trupist liideti Draamateatriga (eelnevalt oli sealgi toiminud koondamised). Liidetud truppide baasil sündinud teatri nimeks sai Uus Teater. 1949 Estonia muudeti muusikateatriks, draamatrupi paremik liideti Uue Teatriga, mis nimetati taas ümber Draamateatriks (1952 Kingissepa-nimeliseks). P.S Estonia oli ainus teater, kelle sõjavaremeis olnud maja oli selleks ajaks taastatud. Tallinna 3 draamatrupi asemele jäi 1. Draamateatrit asus juhtima Ants Lauter. Võru ja Valga liideti Lõuna-Eesti Teatriks, mis kaua aega ei kestnud. 1951. see suleti. 1948. asutati Tallinnasse Vene Draamateater 1950 suleti Paide teater 1950 likvideeriti Endla teatri muusikatrupp
lavakujundust. 19. Estonia 1920.-1930. aastail. Ants Lauter lavastajana. Estonia oli riigi esindusteatrer oma kõrgetasemelise näitlejatetruppiga (tähtede ansambel), parima lavatehnikaga ning kõiki põhizanre hõlmava tegevusega (draama, operett, ooper, ballett). 1920ndate alguses oli kunstiline juht Karl Jungholz ning sel perioodil tegi ka estonia läbi modernistlikud otsingud (ekspressionism, sümbolism). Kuid 1930ndatel sai estonia draamatrupi juhiks Ants Lauter, siis andsid põhilist tooni tõlkelised salinginäidendid ja kõrgklassika (algupärandite osakaal tagasihoidlik, põhiliselt Vilde ja Raudsepp). Mängustiil siirdus psühholoogiliselt süvenenud uusrealismile, kuid alles jäi estoonlaste särtsakus ja efektsus. Estoonia ,,omaautoriks" oli Hugo Raudsepp, kelle uued näidendid tulid tavaliselt esimene lavale just Estonias. Ants Lauter nõudis lavastajana täpsust ja ratsionaalsust, lavastus pidi olema läbimõeldud
annaabi.ee 
