Nii vähe kui võimalik, nii palju kui vajalik! Tänapäeva maailmas on kiiritushirmust tekkinud kahjustused tunduvalt enam levinud kui kiirituskahjustused. Kiiritushirmu kahjustus on meditsiinilistest protseduuridest keeldumine, aga ka enese liialdatud jälgimine pärast ioniseerivate kiirte toimealas viibimist. Kiirguse mõju ainele iseloomustatakse neeldunud doosi abil. Et hoiduda liigsest kiirgusdoosist, kasutavad kiirgusallikate vahetus läheduses töötavad inimesed kaasaskantavaid dosimeetreid. Doosi jälgimiseks kõlbab ka valguskindlas paberis film, mille ,,tumenemine" ilmutamisel näitab seda läbinud kiirguse doosi. Efektiivsemad on aga näiteks luminestsentsdosimeetrid, mis reageerivad vahetult kõrgenenud radiatsioonifoonile. Seoses tehnika arenguga (tuumaelektrijaamad, tuumakiirguse kasutamine meditsiinis jne) kasvab suurel määral radiatsioonioht ka bioloogilistele objektidele, sh inimesele. Seda võivad põhjustada võimalikud lekked tuumareaktorites, samuti
doosi arvestustele, mis tulenevad ioniseerivast kiirgusest. Doosi ennast ehk annust defineeritakse kui neeldunud energia hulka keskkonna ühe massiühiku kohta. Doosi mõõtühikuks materjalides on grey (Gy), kuid bioloogilistes kudedes on selleks siivert (Sv), kus siis 1 Gy ja 1 Sv on võrdsed 1J (dzauliga) kilogrammi kohta [4]. On mitmeid meetodeid kuidas mõõta ioniseeriva kiirguse mõjul neeldunud doosi. Tavaliselt kasutatakse selleks dosimeetreid sisaldavaid dielektrilisi materjale, mis on võimelised salvestama neeldunud energia doosi. Hiljem saab neeldunud doosi maha lugeda, mõõtes termiliselt stimuleeritud luminestsentsi (TSL) või optiliselt stimuleeritud luminestsentsi (OSL) intensiivsust. Üldjuhul arvatakse, et kiiratud valguse hulk sõltub lineaarselt kiiritusdoosist. Protsessi aluseks on järgmine mehhanism. Kiirguse vastasmõju kristalliga põhjustab selle elektronide siirdumist
See oli 8km kaugusel Tšernobõlist. Hommikuti viidi meid üldse bussiga tööle, 40km kauguselt, kuna seal oli kiirituse tase madalam. Aga elamistingimused olid head ning inimestega suhelda oli ka normaalne, viskasime nalja ja tuju oli üldiselt hea. Toit oli meil ka hea, kolm korda päevas, enamasti kartulipuder, munad ja konservid. Sõid palju ise tahtsid. Kaitseriietust meil midagi erilist ei olnud, marli lapi tõmbasime näo ette aga muud meile ei antud. Dosimeetreid ei olnud meil üldse. „Katusekassid“ pidid ikka iga päev mõõtma omakiirituse taset aga meil sellist asja polnud. Ära minek oli jama. Sain oma toosi kätte ja tulin tulema. Alguses bussiga ja siis rongiga. Eesti riik maksis alguses toetusraha seal käimise eest, mis oli väga väike summa aga enam ei maksa. Esimene aasta ei saanud üldse… siis sain 60 krooni ja siis võeti see ka ära ja nüüd neli aastat olen saanud toetust.“ (Kalju Jõgisuu. Intervjuu
väga erinevad. NaI (T1) detektor: kõrge gammakiirguse detekteerimise efektiivsus, võimaldab teha gamma- spektromeetriat, energeetiline lahutusvõime on 5-7%, seda ei saa kasutada tugevates kiirgusväljades Plastik: väiksem gammakiirguse registreerimise efektiivsus, ei saa teha gamma- spektrimeetriat ja seda kasutatakse kiirguskaitses dooside mõõtmisel. [] Pooljuhtdetektoriga seadmed Si-diooddetektor võimaldab teha miniatuurseid ja ökonoomseid dosimeetreid, CdZnTe detektor on hea energeetilise lahutusvõimega (2-3%) ning suudab töötada kõrgel temperatuuril. Kuid nad on väga kallid ja seni on detektorid väikese mahuga (madal kiirguse registreerimise efektiivsus). [] LABORATOORSED SEADMED Nende abil toimub proovides sisalduvate radioisotoopide identifitseerimine ja raadioisotoopide aktiivsuskontsentratsiooni määramine. Praegu kasutatakse valdavalt alfa-, beeta- ja gamma-spektromeetriat. [] RADOONI MÕÕTMINE
selliselt, et dosimeter oleks esipinnaga langeva kiirgusvoo poole ja sellega võimalikult risti. Kui suurim kiiritus on silmadele ja kaela piirkonda tuleb kaitseriietuse peal kaelapiirkonnas kanda lisadosimeetrit. 3. 3. Isikudosimeetri mõõtmise sagedus sõltub kiirgustöö iseloomust. Eriti suure kiirgusriskiga (A-grupp) töötajatel, kelle aastane efektiivne kogukeha doos on või võib olla 6mSv, tuleb dosimeetreid mõõta üks kord kuus. 4. 4. Kiirgustöötajate dosimeetreid väljastavad ja neid mõõdetakse Eesti Kiirguskeskuses ja TÜ keemilise füüsika instituudis. 5. 5. Patsientide doose on mõõdetud nii ionisatsioonikambri kui TLD-ga. Praegu enim kasutatav patsiendidosimeetria - DAP-meetrid (Dose-area- product-meter). 6. 6. Individuaaldosimeetria protokolle säilitatakse 10 aastat (seaduse järgi peaks vist olema 30 aastat). Ülddosimeetria
annaabi.ee 
