inimestel pole aimugi meie jumalast. Samuti saab laps enne aru, mis on kibe ja mis on magus, kui loogika tõde ,,miski ei saa olla ja mitte olla". Järelikult on vaid kaks võimalust, kas kõik teadmised on sünnipärased või ei ole neis seda ükski. Meie esimesed teadmised ei ole üldreeglid ega mõisted, vaid tajud, mida annab meile kogemus. 2. Teadmiste eetika Õpetus kaasasündinud ideedest ei ole ekslik, vaid ka ohtlik, sest paneb meid uskuma autoriteetidesse ja dogmadesse (õpetuslause, mis ei vaja tõestamist). Lähtekohaks peaks tänapäeval olema leida tõde ja seda teed mööda peab igaüks ise käima, ükskõik kuhu see meid ka ei viiks tähtsustab isiklikku mõtlemist. Ainult nii palju on meil tõelisi teadmisi, kui palju me neid leiame iseseisvalt, mõeldes ja juureldes. Teiste teadmisi uurimata omaks võttes targaks ei saa. Pealegi surutakse neid meie mällu meilt luba küsimata. See probleem on aktuaalne ka tänapäeval (just hariduse andmisel).
Õigusteadlaste arvamused on juba muutunud õiguse ajalooliseks allikaks. Kaasaegne variant on vabaõiguse koodeksid tuntud juristide mitteametlikud kommentaarid, mida kasutatakse laialdaselt pretsedentide rakendamise praktikas. Selle allika effektiivsus põhineb professionaalsuse tunnetatud autoriteedil. Kanooniline õigus on samuti paljuski ajalooliseks muutunud allikas. Kanoonilise normistiku efektiivsus on tagatud kahjukindlate usudogmadega. Selline usk dogmadesse on ääretult püsiv hoiak, sotsiaalne norm uskliku inimese teadvuse tasandil. 27. Õigusnormid vormistatakse kirjalikult ning nende süsteemne kogum koondatakse kindlatele nõuetele, vastavana vormistatud dokumenti, mida tähistatakse terminiga õigusakt. Õigusaktid avaldatakse neid kehtestanud institutsioonide nimel ametlike tekstidena riigi ametlikus väljaandes, Eesti riigi teatajas ja Riigi teataja lisas. Nad on põhiliseks õiguse allikaks.
Riigi kohus võib seda ka teha. (Ajalooline õiguseallikas) Need on juristide mitteametlikud kommentaarid, mida kasutatakse laialdaselt pretsedentide rakendamise praktikas ja mis seeläbi ise ka juurduvad. Selle allika efektiivsus põhines Vana- Roomas ning põhineb tänapäevalgi professionaalsuse tunnetatud autoriteedil. 4) Kanooniline (kiriku) õigus- Keskajal oli tähtis, tänapäeval mitte. Kanoonilise normistiku autoriteet (efektiivsus) on tagatu kaljukindlate usudogmadega. Selline usk dogmadesse on ääretult püsiv hoiak, sotsiaalne norm (kohustus) uskliku inimese teadvuse tasandil. Kanoonilise normistiku kujunemise ning tavaõiguse positiivseks õiguseks transformeerimise vahel võib täheldada sarnaseid jooni: usudogmad ning normid n-ö kirjutatakse hilisemal ajal üles ning koondatakse vastavatesse kanoonilistesse normatiivaktidesse. 5) Pretsedendi õigus- On Anglo-Ameerika õigusperekonna kõige tähtsam allikas. Avalikus õiguses ei ole, aga eraõiguses võib olla kasutusel.
kaheks ,,hüpostaasiks" - Kristus ja Saatan, siis ei ole selle eesmärgiks iraanipärane dualism, kus jumaluses elab igavene sisekonflikt. Pigem soovib ta heegellikul moel saavutada uut kvaliteeti ning harmooniat. Oluline on veel ära märkida, et ka antud kvaliteet kui lõpptulemus on siiski oma olemuselt ambivalentne. Sest antud näite juurde jäädes - teisal paneb Jung pahaks roomakatoliku kiriku mõneti jäika traditsiooni ning dogmadesse takerdumist. Seega tuli esile küll pääste võimule kui väärtusele keskendumisest ja seda terves Rooma maailmas ning Õhtumaal, kuid see tõi kaasa katoliku kiriku ideoloogilise valitsuse. Selles näeb Jung antud ajastu kontekstis olulist progressi, kuid Kirik ei ole tema jaoks üheselt positiivne nähtus. Ambivalentsus on Jungil jääv nii Jumalas kui tema tegudes. 67 IV Hea ja kuri 4.1. Psühholoogiline lähenemine Kolmainsusele.
annaabi.ee 
