liiva uurikskarp, tavaline ehk muutlik rändkarp, Ameerika kammloom. NB! Ruumi- ja toidukonkurents kohalike ning tulnukliikide vahel · Tulnukliikidest mõjutavad kõige enam Läänemere kirdeosa põhjakoosluste arengut rändkarp, Dreissena polymorpha, ning hulkharjasuss, Marenzelleria viridis 3 · Sissetoodud hulkharjasuss mõjutas negatiivselt kohalikku hulkharjasussi Hediste diversicolor ning vähilaadset Monoporiea affinis · M. viridis mõju kohalikule elustikule vähenes balti lamekarbi Macoma balthica esinemissageduse suurenedes. Joonis 4. Komponent toiduahelas NB! Filtreerijate roll rannikumere ökosüsteemis · Rändkarbi Dreissena polymorpha, söödava rannakarbi Mytilusedulis ja tõruvähi Balanus improvisus toitumisaktiivsuse ruumiline ja aastaajaline varieeruvus Liivi ja Soome lahe rannikumeres.
(surusääsklaste) larvid, Harpacticoida (rullikulised) ja Cladocera (vesikirbulised). 6 Nende toidus leidub ka amfipoode Gammarus (kirpvähk) ja Corophium (kootvähk) ja aerjalalisi Calanoida (hormikulised). Paiguti etendab Ostracoda (karpvähid) olulist osa. Teisesuvised lestad toituvad samadest gruppidest, millele lisanduvad juba väga väikesed Macoma baltica (balti lamekarp) isendid, Nereis diversicolor (tavaline harjasliimukas) ja Hydrobia ventrosa (ümarkeermeline vesitigu). Kolmandal eluaastal muutub toidu koosseis järsult. Cladocera, Copepoda (aerjalalised) ja Ostracoda kaovad täielikult. Ka Chironomidae (surusääsklaste) larve leidub hiljem vaid vähestel isenditel. Tähtsamaiks toidukomponendiks saavad paljudes kohtades Amphipoda kirpvähilised Bathyporeia (pôlvikvähk) lahtise, peene liivapõhja elanik ja Pontoporeia affinis (tavaline harjaslabalane)
Verepigmendis metalliks vask, veri sinakasroheline. Väljasopistatavas neelus kitiinhambakesed. Lahksugulised. Gonaadid arenevad ainult sigimise perioodiks. Esineb vegetatiivne sigimine pungumise teel. Sageli esineb epitookia. Sügoodist areneb alati ujuv vastne, kes teeb hiljem läbi metamorfoosi. Paljud liigid on sessiilsed kas kaevununa mudas või elavad omavalmistatud mineraalainest torukeses. Läänemeres on levinuim kuni 12 cm pikkune tavaline harjasliimukas Nereis diversicolor. Üks liik püütud ka mageveest. Neid on veidi uurinud professor Arvi Järvekülg Liikide arv: 10 Kirjandus: Kokkuvõtvat tööd ei ole Klass: Vöösed Clitellata Tavaliselt mõnekümne sentimeetri pikkused lülilise kehaga ussid. Kehal vähesed harjased või need puuduvad. Epidermis palju limanäärmeid. Keha eesmises kolmandikus paikneb eriti limanäärmete rikas piirkond vöö. Hermafrodiidid, sigimiselundite arv liigiti erinev. Alamklass: Väheharjasussid Oligochaeta
sagaraga, igal sagaral kimp harjaseid. Peas sageli jätkeid, silmi jm. meeleelundeid. Eluviis: Roomavad, vingerdavad, ujuvad, uuristavad; mõned kinnitunult torudes. Mitmesuguseid toitumisviise. On ka parasiite. On suguta sigimist (pungumine, paratoomia, sh. epitookia). Sugurakud lastakse enamasti otse vette. Näited: Eunice australis, Polychaeta, Sabellastarte spectabilis, liivatõlv (Arenicola marina), Tomopteris renata; Eestis: harilik harjasliimukas (Hediste diversicolor), Marenzelleria neglecta. 30. Väheharjasussid (Oligochaeta): põhirühmad, ehitus, eluviis, näiteid Eestist vihmauslased (Lumbricidae): ehitus: Kehasein paks ja veresoontest rikas, vöö tagapool suguavasid. Harjased lühikesed konksjad, lihtsa tipuga, kahekaupa kimbus. Eluviis: Mulla sööjad ja kobestajad. Kolm ökoloogilist rühma: kõdukihi, mineraalmulla kihi ja uru-ussid. Näited: Eestis 13 liiki. Kõige ohtram haritud mullas
annaabi.ee 
