mõisted, nagu ulatuvus, liikumine, arv. Neid mõisteid leiame endi hingest. Ja selliseid mõisteid me rakendame tegelikkuse konstrueerimisel. Descartes'i õpetuses mängib tähtsat osa õpetus ideedest. Ta eraldab kolm rühma ideid: 1) sünnipärased ideed, 2) tajumiste kaudu omandatud ja 3) meie endi poolt moodustatud ideed. Nn. sünnipäraste ideede hulka kuuluvad puhta loogika ja matemaatika ideed, nad on selged ja distinktsed ja neile saab ehitada kaheldamatuid täiskindlaid otsustusi. Järgnevate sajandite empiristlik filosoofia on püüdnud korduvalt rünnata seda sünnipäraste ideede õpetust. Kuid siin näib tegemist olevat arusaamatusega. Kui Descartes sünnipärastest ideedest kõneleb, siis ei mõtle ta nende all m i t t e ideid, mis inimene sündimisest alates omaks; ta ei usu, et vastsündinul oleksid need või teised mõisted valmis olemas. Kui ta nii oleks mõelnud, siis olnuks empiristide rünnak
See teooria on füüsilise maailma suhtes liiga nõudlik. Uskumused füüsilise maailma kohta pole vääramatult õigustatud, seega ei saa neid teadmiseks pidada. KTM viib skeptitsismi füüsilise maailma suhtes. Descartes püüdis seda skeptitsismi vältida,väites, et Jumal ei lase meid eksitada ja teeb nii et meie tajud on reaalsusega kooskõlas (aga kuidas me teame, et Jumal seda tagab?) Descartes: me ei eksi, kui usume üksnes ideid, mis tunduvad selged ja distinktsed. Ratsionalism - meie teadmised pärinevad mõistusest, mitte kogemusest. Paratamatute tõdedeni võib jõuda mõistuse abil, meeltele toetumata. Empirism - suurem osa uskumusi on õigustatud kogemuse põhjal. Empirism lõdvendab õigustuse tingimust. Selleks, et midagi teada, 1)pead seda uskuma, 2)see peab olema tõene, 3)sul peavad olema head tõendid selle uskumuse jaoks (häid tõendeid võib saada ka kogemusest). Locke’i järgi omandame kõik ideed kogemuse kaudu
(kaheldamatuse omadus) ja seega olen ma midagi erinevat kui mu keha. Identsete eristamatus. Identsete eristamatuse printsiip ei rakendu nn intensionaalses kontekstis. Mõtte sisu esitab maailma ning esitus ei pruugi maailma õigesti edasi anda või siis esitada maailma eri aspektidest ilma, et see peegeldaks maailma loomust. Selge ja distinktne. Ehk aitab mõtlemise ja tegelikkuse vahelist lõhet ületada toetumine ideede selgusele ja distinktsusele? Selged ja distinktsed ideed: selge(idee ei jää märkamatuks) ja distinktne (haaratakse ideed täielikult nii, et see eristub täielikult teistest). Kui idee on selge ja distinktne, siis tegemist on tõega. Kartesiaanlik ring. Kui mingi propositsioon tundub mulle selge ja distinktsena, siis on see propositsioon tõene(CDp –Tp). Descartes on kahe vahel: ma saan teada, et vaid siis kui ma eelnevalt tean, et Jumal on olemas; ma tean, et jumal on olemas vaid siis, kui ma eelnevalt tean, et (CDp –Tp).
Kartesiaanlik teadmise määratlus viib skeptitsismifüüsilise maailma suhtes. 77. Ratsionalism Descartes püüdis vältida skeptitsismi omal moel skeptitsism on välistatud, sest heasoovlik Jumal ei lase meid eksitada. Jumal teeb nii, et meie tajud on reaalsusega kooskõlas. Ent kuidas me teame, et Jumal tagab, et maailm on selline nagu me seda tajume? Descartes: Me ei eksi, kui usume üksnes neid ideid, mis tunduvad meile selged ja distinktsed. Miks peaksime saama idee ilmnemise iseloomust järeldada selle tõsikindluse? Ratsionalism: meie teadmised pärinevad mõistusest (arutlusvõimest), mitte kogemusest. Paratamatute tõdedeni võime jõuda mõistuse abil, meeltele toetumata. 78. Empirism Tõsikindluse rõhutamine viib selleni, et me teame üksnes seda, milleni jõuame tõsikindlalt mõistuse abil. Sellise olukorra vältimiseks võib lõdvendada õigustuse tingimust. Selleks, et midagi teada
annaabi.ee 
