häälikusüsteemide tõlgendamist. · Foneem keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus · Allofoon sama foneemi foneetiline variant, on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt: vabaallofoonid ja positsioonilised allofoonid (ekstrinssed ehk märgatavad ja intrinssed ehk märkamatud). · Distinktiivtunnused vastanduses olevate häälikute vahelised erinevused, eristavad sõna tähendusi: kila vs küla. Foneetiliste ja fonoloogiliste tunnuste vahel pole distinktiivtunnuste puhul selget vahet erinevus on üldistustasandis. · Minimaalpaar sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on eri tähendus: väär vs vöör. Minimaalpaarianalüüs foneemianalüüsi põhimeetod. · Täiendav jaotumine 2 häälikuga ei leidu ühtki minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teist pole.
Teine võimalus on käsitleda foneemi ehituskuju probleemi pelgalt nimetamise küsimusena. * foneemid funktsionaalsete üksustena N. S. Trubetzkoy ja tema õpilased on loonud foneemiteooria, mille järgi foneemi määratlemisel tuleb arvesse võtta vaid selle distinktiivne sisu, s.o need fonoloogilised tunnused, mille suhtes see foneem on opositsioonis teiste foneemidega. Tähelepanu keskmes ei ole mitte foneemid kui segmendid, vaid foneemid kui distinktiivtunnuste kimbud. Kui üks tunnus on mingi foneemi seisukohast liiane, ei võeta seda foneemi kvaliteedi määratlemisel arvesse. Allofooniareeglid näitavad,missugusena foneem konkreetses ümbruses realiseerub. Määratlevad nt eesti keelt emakeelena kõneleva eestlase hääldamisharjumusi. Fonoloogiliste tunnusjoonte tabelid on foneemide distinktiivse sisu täpsed kajastused. Funktsionaalse määratluse järgi on foneemid distinktiivsete tunnuste kimbud. Foneemi segmendid on
1. Võib kasutada peaallafoone e foneeminorme - kõige kõrgemat distributsiooni omavad e kõige rohkearvulisemates häälikuümbrustes esinev allofoon. 2. Käsitleda foneemi eeskuju probleemi nimetamise küsimusena, nii et representatsiooniks võidakse valida suvaline märk (nt vastav tähestiku märk) Fonoloogiliste tunnusjoonte tabelid on fonemide disdikntiivse sisu täpsed kajastused. Funktsionaalse määratluse järgi on foneemid distinktiivtunnuste kimbud. Keele foneemid moodustavad foneemisüsteemi e foneemiventari. Keelt saab fonemiseerida (s.o keele foneeme määrata) erinevatel abstraktsioonitasemetel ja seega võib saada kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt erinevaid tulemusi. UPSID - fonoloogiline andmebaas; selles on 317 keele foneemisüsteemi andmed; keelte valik on tehtud väga hoolikalt, et maailma keelkondade igast rühmast oleks võetud parim esindaja.
kaashäälikud, © häälikute kombinatsioonid, (d) positsioonilised nähtused; (e) prosoodia. Fonoloogilised tunnusjooned (nt helilisus, nasaalsus) on binaarsed, st neil on üldiselt kaks väärtust . Distinktiivtunnused vajadus, et tunnused oleksid keele süsteemi seisukohalt peamised ning eristatavad vähemtähtsatest mittedistinktiivsetest tunnustest. Trubetzkoyl ei ole tähelepanu keskmes mitte foneemid kui segmendid, vaid foneemid kui distinktiivtunnuste kimbud. Kui üks tunnus (väärtus) on mingi foneemi seisukohalt liiane, siis ei võeta seda foneemi kvaliteedi määratlemisel arvesse. 9. Fonoloogilised opositsioonid - keeleteadusliku uurimise tarbeks ei piisa keelekasutaja intuitiivsest häälikusüsteemi struktuuri teadmisest. Tarvis on täpset analüüsiprotseduuri: tuleb leida häälikuüksused, uurida nende omadusi ning
annaabi.ee 
