nimetatakse Berkeley´ õpetust sellest, et reaalsuse moodustavad vaid hinged, ideed ning Jumal. Berkeley arvas, et tajuda saame ainult ideesid. Olemas olla tähendab tema arvates tajuda või olla tajutav. Me tajume ideesid ning tajujaks on hing. Berkeley arvates pole olemas midagi materiaalset. Ta nimetas oma õpetust immaterialismiks.(2) 2. TAHTEVABADUSE PROBLEEM Suured antiikfilosoofid ei arutanud tahtevabadust, kuna see ei olnud klassikaline filosoofia probleem. Alates Platonist distantseerusid filosoofid igapäevapoliitikast, siis ei kuulunud vabaduse temaatika nende mõtlemisse. Sel ajal ei tulnud keegi mõttele, et vabadus võiks tähendada midagi privaatset, mitte tegutsemise võimalust. Lõhe poliitilise, tegeliku vabaduse vahel ning tahtevabaduse vahel tuleb tugevalt esile alles kristluses, eriti varakristlikul filosoofil Augustinusel. Vabadus hakkab kuuluma tahte, mitte teo juurde. Seega on tahtevabaduse probleem spetsiifiliselt kesk- ja uusaegne küsimus. Juba
Tõeline voorus on vaimne, seega kirik on kõrgem riigist. VARAUUSAEGSED ARENGUD Kodanikuhumanism (Machiavelli) Õnne saavutamiseks on oluline osaleda aktiivselt poliitikas, õnn oli nende arvates pigem asi , mis on saavutatav ühiskondliku tegevuse kaudu. Individualism (Montaigne) rõhutas tagasitõmbumist poliitilisest elust, elada endasse süüvides. Õnne jaoks on tähtsad oma lähedased inimesed tõelised sõbrad. (Neo-)augustiinlus (Pascal) Samuti distantseerusid poliitikast. Subjektiivse õnnekontseptsiooni kujunemine 17. sajandil: Thomas Hobbes. Inimesed, nagu kõik kehad, alluvad liikumise seadusele. Inimese panevad liikuma ihad. Hobbes väidab, et ei eksisteerigi loomupärast head või kurja, need mõisted on seotud inimeste ihadega (kui miski meid tõmbab, siis nimetame seda halvaks). Hobbesi arvates ei saa õnne objektiivselt defineerida. Võimutaotlus, pidev rahuldamatu seisund, pidev püüdlus suurema võimu- õnne poole.
Archilochos on looja. Jamb oli seotud Demeteri kultusega. Jambiline trimeeter on levinuim värsimõõt draamades. Loomingus torkab silma individuaalsus, teemad on mitmekesised nagu luuletajate päritolugi. Luuletajad on seotud erinevate paikadega. Tol ajal toimus poliitilises elus ümberkihistumine (uusrikkad). Aristroktaatia kaotas võimu, türannid tõusid esile. Seetõttu väljendasid mõned poeedid poliitilisi teemasid, ent mõned ka distantseerusid sellest. Autorid jäid üldiselt oma zanrile truuks, autorite jaotus zanrite kaupa: 1) Eleegia ja jamb (Archilochos, Solon, Tyrtaios, Mimnermos, Theogonis) 2) Monoodiline lüürika (soololüürika, ka meelika) (Alkaios, Sappho, Anakreon) 3) Koorilüürika (Alkman, Stesichoros, Ibykos, Simonides, Bachylides, Pindaros) 10. Kes on alltoodud värsside autor? Kuidas nimetatakse seda värsimõõtu?
Tekib rühmitus Siuru (1917-1919). [siuru- lõoke] Oluline vedaja oli Tuglas. Liikmed: Gailit; Under; Semper; Tuglas; Adson; Visnapuu. (G-U-S-T-A-V). Tuntuim neist Tuglas. Teised olid vaid siin-seal ühtteist avaldanud, aga noored ja vähetuntud. Idee, et üheskoos on algajatel lihtsam alustada, loomingut ning nime kuuldavaks teha. Teiseks oli ka soov elatada eesti kirjanduselu. Kolmandaks pakkuda sõjakoleduste kõrval vastukaaluks inimestele kunsti, viia mõtted kõrvale koledustest. Distantseerusid ühiskondlikust elust, vägivallast ja sõjast. Taotlesid kujutleda muretut linnukest oksal, keda ei huvita ümberringi toimuv. Seega laulsid ja luuletasid armastusest ja üksikisiku tunnetest. Jätkasid ka nooreestlaslikke põhimõtteid. Andsid välja 3 kogu (kunstiliselt kenasti kujundatud- kujundus Nikolai Triik- inimene tiibadega, pegasuse e loovuse sümbol). Väärtustati Petersoni ja Liivi loomingut, ka Jaan Oksa.
annaabi.ee 
