,,Keskaja inimene" Keskaja iminene sõltus väga palju kirikust. Kõiki teod olid, kas jumala meelepärased ehk kiriku poolt heaks tunnistatud, või paganlikud ehk kiriku vastased. Inimesed, kes olid teisiti mõltejadneid kutsuti ketseriteks, tänapäeval dissidentideks. Ning nad tavaliselt hukati. Hukkamis viis oli tuleriidal põletamine. Sellest järeldub, et keskaja inimene oli kiriku suur austaja. Keskajal jagunes ühiskond kolmeks: Vaimulikud pidid kõikide eest palvetama, feodaalide ülesanne oli kõiki kaitsta ja talupojad pidid kõiki ülal pidama. Keskajal valitses Lääne-Euroopas naturaalmajandus. Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Erinevalt orjast müüdi neid koos maa ja perega. Talupojad pidid kandma koormisi
Neid aastaid on hiljem hakatud nimetama stagnatsiooniperioodiks. 1970. aastaste lõpul hakkas Breznevi tervislik seisund kiiresti halvenema, mistõttu tegelik juhtimine riigis koondus Breznevi lähikondlaste kätte. DISSIDENTLUS. Tagurlike jõudude tugevnemine kutsus esile vastureaktsiooni - dissidentluse ehk teisitimõtlemise. Koostati ja levitati omaalgatuslikke väljaandeid, mis paljastasid valitsevat reziimi. Väljapaistvamateks dissidentideks, kes ka maailmaavalikkuse ees tuntuks said, olid kirjanik Aleksandr Solzenitsõn ja akadeemik Andrei Sahharov. Pärast Euroopa julgeoleku - ja koostöönõupidamise lõppaktile allakirjutamist Helsingis hakati NSV Liidus moodustama nn. Helsingi gruppe jälgimaks inimõigustest kinnipidamist. Valitsev reziim jätkas repressiivpoliitikat igasuguste teisitimõtlejate suhtes, mis avaldus töölt vallandamise, asumisele või maalt väljasaatmise jms
Poliitik Emil Hacha oli üks Tsehhoslovakkia riigi loojaid. 1938. aasta sügisel sai temast Tsehhoslovakkia president, hiljem kollaboreerus ta Hitleri-Saksamaaga. A. A. Vlassov NSVL kindral, kes pärast vangisattumist läks sakslaste poole üle ning lõi Saksa poolel sõdiva vene armee http://www.virumaateataja.ee/151105/esileht/arvamus/15027450.php Kui üks rahvas võõrvõimu poolt okupeeritakse, jaguneb rahva poliitiliselt aktiivne osa kaheks: kollaborantideks ja dissidentideks. Kollaborandid teevad võõrvõimuga koostööd ja hoiavad ära rahvusliku enesetapu. Dissidendid võitlevad võõrvõimu vastu ja hoiavad ära mahamüümise. http://www.ilmamaa.ee/files/pdfs/2006/Salum2%20tyh.pdf Elada tuli okupatsioonitingimustes, mis aastakümnete jooksul küll muutusid. Kuidas ma suhtusin okupatsioonivõimusse? Eestlaste hulgas oli tollal metsavendi, dissidente, kaasajooksikuid, karjeriste, kohanejaid, kollaborante ja passiivset rahvast, kes olid sunnitud ebaõiglaste
mitmekesised, alates töölt vallandamisest ja lõpetades asumisele, sunnitööle või maalt väljasaatmisega. Repressiivpoliitika peamine teostaja oli KGB. Kuigi dissidentlikuks liikumises aktiivselt osalenud inimeste arv oli väike, oli selle liikumise toetuspind ühiskonnad hoopis laiem. Dissidendid olid oluliseks survegrupiks, laiemalt võttes poliitiliseks opositsiooniks valitsevale reziimile, sest opositsioon tavamõistes totalitaarses üheparteilises NSV Liidus puudus. Maailmakuulsateks dissidentideks said kirjanik Aleksandr Solzenitsõn ja füüsik Andrei Sahharov. 1982 Breznev suri ning tema kohale asus 68. aastane KGB kauaaegne esimees Juri Andropov, kelle tervis polnud samuti kõige parem. Sügisel 1983 kaob ta avalikkuse silmist ning veebruaris 1984 suri. Talle järgnes partei peasekretäri kohal 72. aastane Konstantin Tsernenko. Rahva seas hakati rääkima gerontokraatiast ehk vanurite võimust. Tsernenko suri märtsis 1985.
annaabi.ee 
