pedagoogika ja psühholoogia kateedri professorina, aastast 1985 ka kateedri juhatajana." (A. Liimets 1998:9-10) 4 Liimetsa didaktiline teooria Eesti didaktika arengus 5 H. Liimets on didaktikat kõvasti mõjutanud. Järgnevalt püüangi anda ülevaate Tema uurimisprogrammist. 1959. aastal kaitstud dissertatsioonis "Koolisisese metoodilise töö süsteem" käsitleb Ta koolisisest tööd õpetaja õpetamisega kui ka õppimisega. (H. Liimets 1958) Edasises uurimistegevuses väitekirja problemaatika otsest kajastamist ei leia, kuid kaudselt siiski. (R. Liimets- Sorokin 1998) "Väitekirjas ja sellega seotud kirjutistes on õpetaja enesearengu oluliste elementidena esile toodud aktiivne eneseanalüüs ning pidevalt jätkuv õppimine. Seda võiks pidada eelduseks, miks Liimets asus
teadvust olemisest, mis jõudis haripunkti 70-ndatel aastatel. “Katses tuua filosoofiasse negatiivsete suuruste mõistet“ („Versuch, den Begriff der negativen Grössen in die Weltweisheit einzuführen“) (1763) on ta seisukohal, et reaalsed suhted, alused ja eitused on „hoopis teist laadi“ kui loogilised suhted, alused ja eitused. Sellised mõtted ilmnevad muida ka teistes „kriitika-eelsetes“ töödes. Nii kirjutab ta dissertatsioonis „Metafüüsilise tunnetuse põhiprintsiipide uus valgustamine“ („Principiorum primorum cognitionis metaphysicae nova dilucidatio“) (1755): „...eelkõige tuli mul teha hoolikalt vahet tõe aluse ja eksistentsi aluse vahel...“. Tendents aluse ja suhte nende kahe liigi üha sügavama eristamise suunas viis Kanti lähedale Hume`i agnostitsismile. Ta jõuab loogiliste seoste vastandamisele reaalkausaalsetele ja väidab viimaste kättesaamatust ratsionaalsele tunnetusele üldse.
See mõju, mida natuke rutakalt hakati kutsuma vahemaa summutavaks toimeks muutus aga kiiresti üheks uutmoodi geograafia põhiteemaks. Chicago faktorökoloogia koolkond - Chicago ülikooli sotsioloogid 1920-tel. 1. Kasutusele võetud arvutite abiga tegid faktoranalüüsi. 2. Avastasid, et linnasotsioloogilistele nähtustele on omane kindel ruumiline korraldus. Torsten Hagerstrand (1916-?). Panustas geograafia uuendamisesse. Hagerstrandi dissertatsioonis oli uus juba see, et see käsitles ruumilist (s.t. ruumis või läbi ruumi toimuvat) protsessi, protsessidega vana geograafia eriti ei tegelenud. Töötas välja meetodi levikuprotsesside uurimiseks. William Bunge "Teoreetiline geograafia" W. Bunge. Üks suurimaid paradigmavahetuse läbiviijaid. Tema doktoritöö ei leidnud esialgu vanema põlvkonna geograafide seas mõistmist, kuid levis noorte seas ja lõpuks siiski trükiti. Bunge peamised väited
mehaanika nime all, üheks väljpaistvamaks edasiarendajaks oli inglise mehaanik, matemaatik ja astronoom William Rowan Hamilton (1805-1865). Tal õnnestus tuletada üldine variatsiooniprintsiip (nn vähima mõju printsiip), millest lähtudes võib saada süsteemi liikumise diferentsiaalvõrrandid. Muutuva massiga kehade mehaanika rajas Peterburgi Polütehnilise Instituudi professor Ivan Mestserski (1859-1935). Oma kuulsa võrrandi esitas ta magistri- dissertatsioonis "Muutuva massiga punkti dünaamika" 1897. aastal. Seda arendas ta edasi ja üldistas 1904. aastal. Raketiteooria looja on K. Tsiolkovski (1857-1935). §2. Dünaamika aksioomid Dünaamika aksioome on neli. Kolmeks esimeseks on Newtoni kolm seadust. Neljanda aksioomi, nn "jõudude mõju sõltumatuse printsiibi" esitas hiljem Lagrange. 1. I aksioom. Inertsiseadus. Punktmass, millele ei mõju jõudusid, säilitab oma paigalseisu või ühtlase
ehete funktsioon ei ole ainult esteetiline. Kulunud saabastega mees ei kannata ainult külma tõttu, vaid ka sellepärast, et teised näevad selles tema armetuse tunnust. Katkised kingad muutuvad hüljatuse ja alandatuse märgiks, mis vahel valmistab asjaosalisele suuremat piina kui külm. Inimese välimus on staatuse sümbol, mis näitab tema sotsiaalset seisundit, tuletab meelde Toomas Paul (2008). Mare Müürsepp (2005) toob oma dissertatsioonis näite, kuidas madala sotsiaalse staatusega pere laps võib koolis sattuda väga viletsasse olukorda: Hädapundar, Tuhkatriinu, Õnnetusehunnik, Viina-Tiina nii palju hüüdnimesid oli mul Karila koolis. Ema elukommete tõttu on Tiina esimene koolipäev halvasti välja kukkunud, laps pidi end ise aktusele sättima, seelik kortsus, pea kammimata. Õnnetu alguse vari on teda hiljem pidevalt saatnud. Esmane vastutaja pere toimetuleku eest on pere ise. Ühest 2003. aasta sotsioloogilisest
annaabi.ee 
