absoluutne) Dispositiivsuse põhimõte - vastavalt VÕS §-le 5 võib seaduses sätestatust võlasuhte poolte või lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. Üldpõhimõtted Imperatiivsuse põhimõte - vastandub dispositiivsusele, st lepingu pooled ei saa seaduses sätestatust kõrvale kalduda (nt ESS § 96 Sideteenuse lepingute kohustuslikud tingimused) Hea usu põhimõte - VÕS § 6 on sätestatud võlaõiguse üks olulisemaid põhimõtteid, milleks on hea usu põhimõte. Hea usu põhimõtet ei ole võimalik üheselt defineerida. Küll aga võib väita, et hea usu põhimõtte sisuks on muuhulgas võlasuhtes osalejate kohustus teha koostööd,
• Dispositiivsuse põhimõte - vastavalt VÕS §-le 5 võib seaduses sätestatust võlasuhte poolte või lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. Võlaõiguses kehtivad üldpõhimõtted • Imperatiivsuse põhimõte - vastandub dispositiivsusele, st lepingu pooled ei saa seaduses sätestatust kõrvale kalduda (nt VÕS § 62, tarbija kahjuks, sidevahendite abil lepingute sõlmimisel, seaduses sätestatust kõrvale kalduv kokkulepe on tühine) • Hea usu põhimõte - VÕS § 6 on sätestatud võlaõiguse üks olulisemaid põhimõtteid, milleks on hea usu põhimõte. Hea usu põhimõtet ei ole võimalik üheselt defineerida. Küll aga võib väita, et hea usu põhimõtte sisuks on muuhulgas võlasuhtes
võib samuti olla lepingu sõlmimise kohustus nt auto kindlustusleping. Sisuvabadus lepingu võib sõlmida sellises sisuga nagu pooled vajalikuks peavad. Sõltumata sellest, mis on seaduses kirjas, võidakse ka kokku leppida selles, mida seadus ei sätesta dispositiivsuse põhimõte (VÕS § 5) see on üldpõhimõte ja kehtib siis, kui kuskilt mujalt ei tulene teisiti: nt kui on otseselt öeldud, et teistsugune kokkulepe on tühine (vt VÕS § 113 lg 6 viivise kohta). Dispositiivsusele vastab imperatiivsus ei tohi teistmoodi kokku leppida, kui on seaduses lubatud (nt karistusõiguses). Lepingu võib sõlmida vabas vormis, välja arvatud juhul, kui seaduses ei ole teistmoodi sätestatud. Lepingu sõlmimise klassikaline viis seisneb offerdi ja atsepti vahetuses. Offert on ettepanek ja aktsept on nõustumine. Samal ajal võib lepingu sõlmimine toimuda ka muul viisil (VÕS § 9), kui on piisavalt selge, et kokkulepe on saavutatud
Kuidas saame olla kindlad, et mingi VÕS-i § on oma olemuselt dispositiivne? (§113 on dispositiivne, sest lepingu pooled võib leppida kokku suuremast intressimäärast, kui seaduses on kirjas; ".. kui lepingupooled ei ole kokku leppinud teisiti".) Kui omavahel sõlmib lepingu kaks füüsilist isikut, siis lähtume et normid on dispositiivsed. Kui kaks ettevõtet, siis ka dispositiivne. Kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti-viitab dispositiivsusele. Dispositiivsuse põhimõttele vastandub imperatiivsuse põhimõte ehk poolte kokkuleppel ei saa seaduses sätestatust kõrvale kalduda. (NT: VÕS §62, tarbija kahjuks, sidevahendite abil lepingute sõlmimisel, seaduses sätestatust kõrvale kalduv kokkulepe on tühine). Kõrvale kaldumise korral on leping tühine. Ühe isiku kahjuks seaduses sätestatust kõrvale kalduda ei saa. Reguleerivad ainult tarbijalepingutega seotud küsimusi
annaabi.ee 
