Hagi aegumise tähtaeg ei lõpeta nõuet ennast, kuid peale tähtaja möödumist ei ole teine pool kohustatud seda täitma. Võib küll kohtusse pöörduda ja kohus võtab avalduse vastu, kuid kui teine pool tugineb aegumisele, siis kohus jätab hagi rahuldamata. Hagi aegumist kohaldab kohus ainult teise poole taotlusel. HAGI AEGUMISE TÄHTAJAD Aegumistähtaeg algab sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tähtajad on antud üldreeglina dispositiivselt, st, et pooled võivad ka teisiti kokkuleppida. Pooled võivad omavahelise kokkuleppega aegumistähtaega pikendada, kuid see õigus on ainult lühkeste tähtaegade puhul (lühem kui 10 a, võib pikendada 10 aastani, kuid mitte rohkem). Aegumistähtaega on põhimõtteliselt võimalik ka lühendada, kuid tekib küsimus millise ajani. Sellisel juhul tuleb arvestada hea usu põhimõtet ja lühendatud aeg peab olema mõistlik. Aegumist ei saa aga tehinguga välistada
11 Eesti õigusteadlastest on era- ja avaliku õiguse piiritlemise probleemiga põhjalikumalt tegelenud A.T. Kliimann. Oma töös "Õiguskord", mis ilmus 1939. aastal, määratleb ta era- ja avaliku õiguse mõisteid järgmiselt: dispositiiv - normiadressaatide käitumist korraldavat õigusnormistikku nimetatakse eraõiguseks; pretseptiiv - normiadressaatide käitumist korraldavat õigust nimetatakse avalikuks õiguseks. Normiadressaate, kes on õigustatud looma õigusnorme dispositiivselt, nimetab A.T. Kliimann dispositiiv-normiadressaatideks. Dispositiivsus avaldub tema analüüsi põhjal selles, et "kumbki adressaat väljendab oma tahet dispositiivselt, s.o. seaduses ettenähtud tahteautonoomiat suvaliselt kasutades". Normiadressaate, kes on kohustatud või õigustatud looma õigusnorme pretseptiivselt, määratleb ta kui pretseptiiv- normiadressaate. Pretseptiivsus seisneb selles, et "avalikus õiguses aktiivadressaat teotseb
11 Eesti õigusteadlastest on era- ja avaliku õiguse piiritlemise probleemiga põhjalikumalt tegelenud A.T. Kliimann. Oma töös "Õiguskord", mis ilmus 1939. aastal, määratleb ta era- ja avaliku õiguse mõisteid järgmiselt: dispositiiv - normiadressaatide käitumist korraldavat õigusnormistikku nimetatakse eraõiguseks; pretseptiiv - normiadressaatide käitumist korraldavat õigust nimetatakse avalikuks õiguseks. Normiadressaate, kes on õigustatud looma õigusnorme dispositiivselt, nimetab A.T. Kliimann dispositiiv-normiadressaatideks. Dispositiivsus avaldub tema analüüsi põhjal selles, et "kumbki adressaat väljendab oma tahet dispositiivselt, s.o. seaduses ettenähtud tahteautonoomiat suvaliselt kasutades". Normiadressaate, kes on kohustatud või õigustatud looma õigusnorme pretseptiivselt, määratleb ta kui pretseptiiv- normiadressaate. Pretseptiivsus seisneb selles, et "avalikus õiguses aktiivadressaat teotseb
kohtusse pöörduda. Osa probleeme on piirimail, kus on raske öelda, kumb valdkond domineeri. Eesti õigusteadlastest on põhjalikult käsitlenud antud teemat A. Kliimann (1939 a teoses "Õiguskord") normativistlik era- ja avaliku õiguse piiritlemise teooria, mis määratleb era- ja avaliku õiguse mõisteid järgmiselt: 1. Dispositiiv normiadressaatide käitumist korraldavat õigusnormistikku nimetatakse eraõiguseks. Normiadressaadid, kes on õigustatud looma õigusi dispositiivselt on dispositiiv- normiadressaadid ning dispositiivsus väljendub asjaolus, et tahet väljendatakse tahteautonoomiat kasutades. 2. Pretseptiiv normiadressaatide käitumist korraldavat õigust nimetatakse avalikuks õiguseks. Normiadressaadid, kes on kohustatud või õigustatud looma õigusnorme pretseptiivselt on pretseptiiv-normiadressaadid ning pretseptiivsus väljendub asjaolus, et avalikus õiguses
Lepingust taganemine on võlasuhte lõppemise tehinguline alus. Taganemisõigus on oma olemuselt lepingu lõpetamisele suunatud kujundusõigus, mille teostamiseks peab taganemisõigust omav lepingupool tegema vastavasisulise tahteavalduse (VÕS § 188 lg 1). Taganemisõiguse teostamise eeldused võivad olla kokku lepitud lepingus või tuleneda seadusest. Võlaõigusseadus sätestab taganemisõiguse teostamise üldreeglid ja tagajärjed §-des 188 – 194, mis laienevad dispositiivselt igasugusele lepingust taganemisele, mida ei ole seaduses eraldi reguleeritud või kui puudub vastavasisuline poolte kokkulepe. Võlaõigusseadus sätestab ka tarbijalepingutest taganemise erisused (VÕS § 194), mis laienevad kõikidele tarbijalepingutele osas, millises puudub eriregulatsioon vastava tarbijalepingu liigi juures. Tarbijalepingutest taganemise reeglid on üldjuhul imperatiivsed, mis tähendab, et lepingupooled ei või seaduses sätestatust tarbija kahjuks kõrvale
Lepingust taganemine on võlasuhte lõppemise tehinguline alus. Taganemisõigus on oma olemuselt lepingu lõpetamisele suunatud kujundusõigus, mille teostamiseks peab taganemisõigust omav lepingupool tegema vastavasisulise tahteavalduse (VÕS § 188 lg 1). Taganemisõiguse teostamise eeldused võivad olla kokku lepitud lepingus või tuleneda seadusest. Võlaõigusseadus sätestab taganemisõiguse teostamise üldreeglid ja tagajärjed §-des 188 194, mis laienevad dispositiivselt igasugusele lepingust taganemisele, mida ei ole seaduses eraldi reguleeritud või kui puudub vastavasisuline poolte kokkulepe. Võlaõigusseadus sätestab ka tarbijalepingutest taganemise erisused (VÕS § 194), mis laienevad kõikidele tarbijalepingutele osas, millises puudub eriregulatsioon vastava tarbijalepingu liigi juures. Tarbijalepingutest taganemise reeglid on üldjuhul imperatiivsed, mis tähendab, et lepingupooled ei või seaduses sätestatust tarbija kahjuks kõrvale
annaabi.ee 
