4. Kas on olemas isoleerituid diskursusi? Vastates sellele püüdke jällegi pilgus hoida neid esimesi üldiseid küsimusi. Diskursus ei ole isoleeritud. Ta on mõjutaud teistest diskursustest ja moodustab laia võrgustiku, kus erinevad diskursused põimuvad, ristuvad, lõikavad üksteist. 5. Diskursuse sisemised kontroll mehhanismid: kommentaar. Mis funktsioon on kommentaaril diskursuse konstitutsioonis? Kas ja kuidas eristab Foucault diskursust ja teksti? Kas diskursusel on Foucaulti jaoks käesoleva teksti raames alati ühene tähendus (mõelge, mis on pr. keeles discourse )? Kui ei, siis mida see taotleb? Kommentaari funktsiooniks on piirata diskursuse juhuslikkust korduse ja samasuse kujul (identiteedi mäng). Foucault` jaoks ei tundu teksti ja diskursuse eristamine iseenesest tähelepanu all olevat. Arvan, et tekst saab olla diskursuse osa ja samuti saab ka diskursus olla teksti osa
Kommunikatsioon ja võim Võim on ühiskonna alus protsesse. Ühiskonda on seostatud võimu suhtega, kus on määratletud erinevaid tõekspidamisi, põhimõtteid ja institutsioone. Võim on suhestatud võimekus, mis võimaldab sotsiaalsetel teguritel mõjutada assümmeetriliselt teiste sotsiaalsete tegurite otsuseid, teel mis soosivad õigustatud tegureid, huvisid ja põhimõtteid. Võim tegeleb sundmuste ja konstruktsioonide tähendustega, mis põhinevad diskursusel ning sotsiaalsetel teguritel mis täidavad võimu eesmärki. Suhestatud võimekus võimul on tinglik, kuid mitte kindlaks tehtud struktureeritud võimekuses domineerida. Võimu suhted on piiritletud domineerimisega, mis on ühiskonna institutsioonide sisene võim. Institutsioonid haarduvad võimusuhetega, mis põhinevad institutsioonide siseste teemade domineerimisel. Võimusuhte üheks eripäraks on see, et ta on inimgruppides ja ühiskonnas ebavõrdselt jaotunud
elukeskkonda, mis konstrueerib inimestevahelistes vabades suhtes, milles nad saavad kõik subjektidena osaleda ja üksteise jaoks seda elamismaailma luua. See on see maailm, milles kommunikatiivne ratsionaalsus tõepoolest võidule pääseda. Selle vastandub · sotsiaalne süsteem , see on miski, mis on indiviidide kohale asetatud efektiivsusel, instrumentaalsel mõistusel, operatsionalistlikul diskursusel põhinev süsteem, mis on inimvaenulik. See on kõik see, millest tuleb vabaneda. Nõnda siis on Habermani teoorias Frankfurdi koolkond jõudnud nii kaugele, et on lisaks kritiseeritavale tegelikkusele kirjeldatud ära ka ideaal ja strateegiad, mille läbi selle poole on võimalik püüelda. Habermas ise vastandus varasemale Frankfurdi koolkonna pessimismile, aga liskas vastandub väga tugevalt nüüdisaegsele prantsuse mõttele, mida ta on väga teravalt kritiseerinud
See ongi diskursuse teooria keskne tees. Teades diskursuse reegleid jõuame järeldusele, et õiged ja kehtivad on normid, mille üle kõikide poolt kui õigete üle otsustatakse. See kehtib aga ainult ideaalsetes tingimustes; reaalselt olla ei saa. Diskursuseteooriaga on seotud rida probleeme. Probleem diskursuse teooria kui praktilise õigsuse/Õpärasuse teooria – seda võiks käsitleda kui diskursuseteooria staatuse probl. Me peame vahet tegema ideaalsel ja reaalsel diskursusel. Ideaalne diskursus on määratletav. Piiramatu aja, piiramatu osavõtjate arvuga, täielik vabadus, keelis mõisteline selgus, empiiriline informeeritus, rollivahetuse võimlikkus, leitakse vastus praktilistele küsimustele. Küsimus on selles, kas eksisteerib sisemine side ideaalse diskursuse ja avatud diskursuse vahel – jah. Praktilises diskursuses ei ole tegemist mitte ühtsete ühiste huvide kindlakstegemisega, vaid huvide konflikti lahendamisega.
annaabi.ee 
