7. Kuidas on eeltoodud kontrollmehhanismides loovus seotud kontrolliga? Diskursuse loomisel on eeltoodud kontrollmehhanismid sundusprintsiibid, mis samal ajal piirates ja sundides on diskursuse loomisel ka positiivses ja viljastavas rollis, nt kommentaar sunnib tekstist välja tooma seda, mis seal on vaikimisi sõnastatud, autori positsioon annab võimaluse midagi luua korrastades ja distsipliin loob uusi väiteid, ent kontrollib, et need alluksid senistele diskursiivsetele reeglitele. 8. Diskursuse rakendamise tingimused: rituaal. Rituaal annab ette taseme, kus peavad asetsema inimesed, kellel on teatud positsioon ja sellega kaasnev sõnaõigus. Rituaal määrab käitumisnormi ja märgid, mis peavad teatud olukorras diskursust saatma. Samuti kinnitab see sõnade mõjususe ja nende toimimise piirid. Nt kirikus armulaual on teatud käitimisetikett nii kirikuõpetajatel kui inimestel, käitumismuster, liigutuste järjekord,
adressaadis, ent see adressaat ei saa enam olla konkreetne isik: lugeja on inimene ilma mineviku, eluloo ja psüühikata; ta on pelgalt keegi, kes kogub ühele väljale kokku kõik need jäljed, millest kirjutatu koosneb" (125). Interteksuaalsuse mõiste J. Kristeval ja H. Bloomil. Intertekstuaalsus: Märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise, millega käib kaasas tähenduste transformeerimine (H. Krull 31). Intertekstuaalne ruum:"Luule tähistatav viitab teistele diskursiivsetele tähistatavatele, nii et luule lausungis saavad loetavaks paljud teised diskursused. Nõnda luuakse luule tähistatava ümber keerukas tekstuaalne ruum, mille elemendid on hõlpsasti rakendatavad konkreetses luuletekstis. Nimetame seda edaspidi intertekstuaalseks ruumiks" (J. Kristeva. Poesie et negativite. Semeiotike. Editions du Seuil, Pariis. 1969, 194) Poeetikal ei ole võtit interteksti mõistmiseks, teoses teksti eristama on võimeline
mineviku, eluloo ja psüühikata; ta on pelgalt keegi, kes kogub ühele väljale kokku kõik need jäljed, millest kirjutatu koosneb” (125). Interteksuaalsuse mõiste J. Kristeval ja H. Bloomil. Intertekstuaalsus: Märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise, millega käib kaasas tähenduste transformeerimine (H. Krull 31). Intertekstuaalne ruum:“Luule tähistatav viitab teistele diskursiivsetele tähistatavatele, nii et luule lausungis saavad loetavaks paljud teised diskursused. Nõnda luuakse luule tähistatava ümber keerukas tekstuaalne ruum, mille elemendid on hõlpsasti rakendatavad konkreetses luuletekstis. Nimetame seda edaspidi intertekstuaalseks ruumiks“ (J. Kristeva. Poesie et negativite. – Semeiotike. Editions du Seuil, Pariis. 1969, 194) Poeetikal ei ole võtit interteksti mõistmiseks, teoses teksti eristama on võimeline
temaga koos ka tähendus. Et ärgitada tähenduse suhtes heterogeenset semiootikat nihestama seda sümboolset tähendust, mida subjekt on harjunud pidama omaks, peab kõneleva subjekti diskursus saama tõuke mõne "teise" diskursuselt. Intertekstuaalsus. Märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise, millega käib kaasas tähenduste transformeerimine. Krull. Luule tähistatav viitab teistele diskursiivsetele tähistatavatele, nii et luule lausungis saavad loetavaks paljud teised diskursused. Nõnda luuakse luule tähistatava ümber keerukas tekstuaalne ruum, mille elemendid on hõlpsasti rakendatavad konkreetses luuletekstis. Nimetame seda edaspidi intertekstuaalseks ruumiks. (Poésie et négativité, 1969) Interteksti kontseptsioon lähtub Bahtini dialoogilisusest. Terminit kirjeldab Semeiotiké. 1969 Barthes´i Tekst on Kristeva interteksti variant. Paragrammatism
annaabi.ee 
