Loogika vihik 2005 2.7. Dihhotoomiline liigitus. Dihhotoomiline liigitus ("sõelumine" - I.L.) rajaneb vasturääkivuse ehk kontradiktoorse seose printsiibil. Dohhotoomia kui sõna on kreeka keelest ja tõlkes tähendab kaheks lõikamist ehk kahendamist. Dihhotoomilist liigitust on kasutanud juba Platon (427 - 347). Mistahes mõistel võib alati leida tunnust, mille alusel saab seda kaheks vasturäärivaks pooleks liigitada - "loodus": elav ja elutu; "sotsiaalne nähtus": politiseeritud ja politiseerimata (apolitiseeritud). A mitte - B mitte - C mitte - D B C D Joonis 3
Kaheks jaotamine ehk dihhotoomiline liigitamine. Me saame kaheks liigitada mistahes mõistet. Mõiste A liigitub mõiste B ja mitte-B. Mõiste A Mitte-B B Näiteks kui mustamäel elavad 18 aastased (ehk B) , siis järgi jäävad inimesed on mitte-B. mitte-B mitte-C C kuni 72 a Ainult ühel juhtumil saame kasutada sellist liigitamise võtet tööl: ühe mõistega saame kasutada seda dihhotoomilist liigitamist. Kui me aga teeme seda mitmel korral, siis kaotame punktid!!!!!!! 2. Reegel, kus liigitamine peab toimuma ühel alusel. Ühe tunnuse järgi toimub antud liigitamine. Ei tohi muuta tunnust, mille järgi seda mõistet on alustatud liigitama. Näiteks: euroopa rahvad jagunevad hispaanlased, prantslased, itaallased, slaavlased, muhamedalsed, ungarlased, poolakad ja teised. See liigitus pole korrektne, sest peale itaallasi ütles ta slaavlased
seisukohast, mis püüdleb kollektiivselt struktuuride võimu paljastamisele ning siis neile vastuhakule. Samas pole subjektil terviklikku olemist, strukturalismis oli see äramääratud struktuuri poolt. Struktuuri pahupoolt võrreldes struktuuriga saab kirjeldada järgmiste punktide kaupa: struktuuri staatilisusest ja korrastatusest jääb välja ajalugu ja igasugune dünaamika. struktuuri binaarsetest opositsioonidest jäävad väljapoole tekstid , mis seda dihhotoomilist ülesehituse printsiipi püüavad ületada või mis üldse ei käi sellise liigenduse alla. struktuuri seaduspärasusele vastanduvad juhus, võimalused, vabadus, hetkelised nähtused. struktuuri loogilisusele vastandub poststrukturalismis keha, afektid, zestid, st. kõik, mis ei ole loogiliselt allutatav. strukturalismis on subjekt objektiivselt tunnetatav, poststukturalismis mitte.
arvatav algoritm, mis määrab ära nähtuste arengu varjatud loogika ja nende eksistentsi. Aluseks olev algoritm peab andma ka juhised ühest arengu formatsioonist teise minekul. Kriitika strukturalismile 1. Struktuuri staatilisusest ja korrastatusest jääb välja ajalugu ja igasugune dünaamika 2. Struktuuri binaarsetest opositsioonidest jäävad väljapoole tekstid , mis seda dihhotoomilist ülesehituse printsiipi püüavad ületada või mis üldse ei käi sellise liigenduse alla. --> poststrukturalism: rõhk struktuuride protsessuaalsusel, kontekstuaalsusel, perspektiivil. (Derrida, Foucault, Deluze, Lyotard). Olulisemaks muutuvad ajalugu (aeg on iseloomulik olemisviis), subjekt (eriti diskursuse mõistega seoses, diskursus kui subjekti ja keele ühine alguspunkt), objektidevahelised suhted (erinevad erinevused, mitte objektid ise), eetika ja religiooni olulisus Funktsionalism
annaabi.ee 
