56. Mis on difraktogramm? Väike kristall paigutatakse paralleelsete röntgenikiirte teele ja asetatakse tasapinnaline film teisele poole, kuhu tekib pilt. Viimast nimetataksegi difraktogrammiks. 57. Mida uuritakse difraktogrammide abil? Iga aine omab ainult talle iseloomulikku võrekonstandi väärtust ja reflekside intensiivsuste omavahelist suhet, mille saabki antud uuringul difraktogrammil välja lugeda. Difraktogrammi järgi tehakse kindlaks uuritav materjal ja eksist vorm (kas tegemist on amorfse-, kristallilise aine või nende seguga; millised kristallained on uuritavas proovis; on võimalik määrata võre parameetrid a,b,c.) 58. Mis on ideaalne kristall? Ideaalsed kristallid esindavad ideaalset korrapära. Kristallid on aga väga harva ideaalsed, ilma defektideta. Nad sisaldavad deformeeritud võre alasid, ja võre kokkuliitumise defekte. 59. Mis on röntgenkiired?
negatiivsed ioonid (soolad), molekulid (org.ained), neutraalsed aatomid (metallid). 16. Tahkete ainete röntgen.: Röntgenfaasianalüüsi kasutatakse ainete eksisteerimis vormi kindlaks tegemisel (eksisteerimise vormid : kristalne, amorfne või nende segu). Iga aine omab ainult talle iseloomulikku d väärtust ja reflekside intensiivsuste omavahelist suhet, mille saabki antud uuringul difraktogrammilt välja lugeda. Difraktogrammi järgi tehakse kindlaks uuritav materjal ja eksisteerimise vorm. Bragg-Wolfe'i võrrand: 2d*sinn kus d on kahe tasapinna vaheline kaugus paraleeltasapindde pakis, x-kiirte langemise nurk, x-kiirte lainepikkus. Proov peab olema pulbriline, mille osakeste läbimõõt peab olema <5m ja kaaluma 20- 2000 mg või tahke aine tükk, mille uuritav pind peab olema lihvitud. Preparaat on analüüsiks valmistatud proov
b. Analüüsitavad ained peavad neelama või kiirgama elektromagnetkiirgust. Preparaat ehk proov on üldjuhul pulbri kujul (osakese suurus 10-15 mm), kuid võimalik on kasutada ka lihvitud pindu. Viimase korral esineb aga häireid difraktogrammil. c. Difraktogramm peegeldunud kiirte üleskirjutus, millelt saab lugeda osakesi ühendavate tasandite vahekaugusi, mis avalduvad refleksidena. Difraktogrammi abil on võimalik määrata, kas tegemist on amorfse või kristalse ainega, kristalse aine korral saab täpsemalt määrata kristalli struktuuri (mida vähem reflekse, seda lihtsam struktuur). Ühtlasi on võimalik määrata ka kuni kuuest ainest koosneva segu täpset koostist. Hästi kristalliseerunud aine refleksid on kõrged ja sihvakad ning baasjoon peaaegu sirge. Röntgenamorfsete ainete korral on
intensity 1 2 0 0 °C 9 0 0 °C 6 0 0 °C 2 0 °C 40 2 -T h e ta 50 Joon.6 Aktiviseeritud Cr ja C pulbri difraktogrammi muutus peale kuumutamist 600, o 900 ja 1200 C juures. 2.1.4. Karbonitriidid Suur hulk karbiide ja nitriide moodustavad piiramatu lahustuvusega tardlahused, mida nimetatakse karbonitriidideks (carbonitrides). Nad ületavad môningate füüsikalis- mehaaniliste omaduste poolest vastavaid monokarbiide ja -nitriide. Näiteks, paindetugevus on Ti(C,N) baasil kermistel kôrgem kui TiC baasil kermistel.
paiknevate aatomite koordinaadid. Fourieri meetod annab ühikrakus olevate aatomite elektronide tiheduse jaotuse, mille max ühtivad aatomite paigutusega. RFanalüüsi kasut ainete eksisteerimisvormi kindlaks tegemisel (kristalne, amorfne, nende segu). Iga aine omab ainult talle iseloomulikku ,,d" väärtust ja reflekside intensiivsuste omavahelist suhet, mille saabki antud uuringul difraktogrammil välja lugeda. Difraktogrammi järgi tehakse kindlaks uuritav materjal ja eksist vorm. Saadav info: 1)kas tegemist on amorfse-, kristallilise aine või nende seguga 6-8ainet; 2)millised kristallained on uuritavas proovis; 3)on võimalik määrata võre parameetrid a,b,c. Analüüsi ettevalmistatud proov (preparaat) on: 1)pulbriline - pressitakse proovihoidjasse (osakeste suurus ø<5µm, 20-2000mg 2)lihvitud pinnaga aine või materjal - liimiga. Difraktogramm on
annaabi.ee 
