3 Katseseadme kirjeldus Laboratoorses kolonnis 1 (joonis1) siseläbimõõduga 98 mm on kaks sõelpõhitaldrikut: taldriku aukude läbimõõt d0 = 4 mm; taldriku paksus s = 4 mm; taldriku aukudega pinna osa vaba = 0,15; taldrikutevaheline kaugus H = 400 mm. Alumine taldrik on varustatud seadmega taldrikul oleva selge vedeliku kihi kõrguse H0 mõõtmiseks, kraaniga 2 proovi võtmiseks taldrikul olevast vedelfaasist ja diferentsiaalmanomeetriga 3 taldriku takistuse mõõtmiseks. Õhk antakse ventilaatoriga 4 kolonni alumisse ossa. Õhu kulu reguleeritakse siibriga 5 ja mõõdetakse õhukuluarvestiga 6. Ammoniaagi vesilahus pumbatakse mahutist 7 pumbaga 8 survepaaki, millest ta voolab isevoolu teel läbi rotameetri 10 kolonni niisutuseks. Kolonni niisutuse reguleerimine toimub kraaniga 11 ja mõõtmine rotameetriga, kasutades kalibreerimisgraafikuid. Kolonni läbinud ammoniaagi vesilahus suunatakse mahutisse 7
Katseseadme kirjeldus Laboratoorses kolonnis 1 (joonis1) siseläbimõõduga 98 mm on kaks sõelpõhitaldrikut: taldriku aukude läbimõõt d0 = 4 mm; taldriku paksus s = 4 mm; taldriku aukudega pinna osa vaba = 0,15; taldrikutevaheline kaugus H = 400 mm. Alumine taldrik on varustatud seadmega taldrikul oleva selge vedeliku kihi kõrguse H0 mõõtmiseks, kraaniga 2 proovi võtmiseks taldrikul olevast vedelfaasist ja diferentsiaalmanomeetriga 3 taldriku takistuse mõõtmiseks. Õhk antakse ventilaatoriga 4 kolonni alumisse ossa. Õhu kulu reguleeritakse siibriga 5 ja mõõdetakse õhukuluarvestiga 6. Ammoniaagi vesilahus pumbatakse mahutist 7 pumbaga 8 survepaaki, millest ta voolab isevoolu teel läbi rotameetri 10 kolonni niisutuseks. Kolonni niisutuse reguleerimine toimub kraaniga 11 ja mõõtmine rotameetriga, kasutades kalibreerimisgraafikuid. Kolonni läbinud ammoniaagi vesilahus suunatakse mahutisse 7
valemisse lisatakse ka katseliselt määratav kiirustegur : = 2 g h , (3.46) kus 0< <1. Pitot-Prandtli toru (joonis 3.5) on sisuliselt Pitot toru täiustatud variant, kus ühe korpuse sise on ühendatud nn. dünaamiline toru, mis on suunatud vastu fluidumi voolu, ning mõõdab piesomeetrilise ja kiirussurve summat, ning staatiline toru, mis mõõdab ainult piesomeetersurvet. Mõõteriista ühendatakse diferentsiaalmanomeetriga, mille peal on saadav kõrguste vahe, mille abil leitakse eespool toodud skeemi järgi fluidumi kiirus. Joonis 3.5 Pitot-Prandtli toru Drosselseadmtes, nagu diafragma ja Venturi toru, mõõdetakse vedeliku mahtkulu toru ristlõike ahenemisel tekkiva survekao järgi, mida vahetult mõõdetakse diferentsiaalmanomeetriga. Voolamise pidevuse võrrandist teame, et toru ahanemisel peab selles kasvama fluidumi liikumise kiirus
Katseseadme kirjeldus Laboratoorses kolonnis 1 (joonis 2) siseläbimõõduga 98 mm on kaks sõelpõhitaldrikut: taldriku aukude läbimõõt d0 = 4 mm; taldriku paksus s = 4 mm; taldriku aukudega pinna osa vaba = 0,15; taldrikutevaheline kaugus H = 400 mm. Alumine taldrik on varustatud seadmega taldrikul oleva selge vedeliku kihi kõrguse H0 mõõtmiseks, kraaniga 2 proovi võtmiseks taldrikul olevast vedelfaasist ja diferentsiaalmanomeetriga 3 taldriku takistuse mõõtmiseks. Õhk antakse ventilaatoriga 4 kolonni alumisse ossa. Õhu kulu reguleeritakse siibriga 5 ja mõõdetakse õhukuluarvestiga 6. Ammoniaagi vesilahus pumbatakse mahutist 7 pumbaga 8 survepaaki, millest ta voolab isevoolu teel läbi rotameetri 10 kolonni niisutuseks. Kolonni niisutuse reguleerimine toimub kraaniga 11 ja mõõtmine rotameetriga, kasutades kalibreerimisgraafikuid. Kolonni läbinud ammoniaagi vesilahus suunatakse mahutisse 7
sagedust. Materjali kihi läbinud õhk puhastatakse õhuga kaasa kantud materjali osakestest ja tolmust tsüklonis (10). Tsüklonisse satub materjal ka töötlemisel pneumotransportreziimil. Aparaadi hüdrodünaamilist takistust mõõdetakse paralleelselt ühendatud diferentsiaalmanomeetritega (11 ja 12), mille impulsstorud on ühendatud kolonniga enne ja pärast kolonnis olevat resti. Tsükloni (10) takistust mõõdetakse manomeetriga (13) ja ventilaatori (4) poolt, mõõdetakse diferentsiaalmanomeetriga (15) ja ventilaatori poolt tekitatud rõhk manomeetriga (16). Ventilaatori poolt imetava õhu kogust võib reguleerida siibriga (17). 4. Töö käik Enne tööga alustamist puhastatakse kolonn, kontrollitakse, kas kolonn on ühendatud õhutorustikuga, suletakse kõik kolonni avad, mikromanomeetrid (6 ja 11) ja avatakse siiber (17). 4.1 Määratakse resti takistuse sõltuvus õhu kiirusest kolonnis. - käivitatakse ventilaator (lüliti (14), sagedusmuundur (8), nupp "RUN"),
potentsiaalse energia osaks. Kuna osa kin. Energiast aga kulub voolamise eraldumisele kõvertoru otsa ümbruses, siis arvutatakse voolukiirus parandatud valemist: u=φ √ 2 g ∆ h kus � on katseliselt määratud kiirustegur. (joonis konspekt OSA2, lk25) 90. Selgitada vooluhulga mõõtmist Venturi mõõturiga? Venturi vooluhulga mõõturiga mõõdetakse survetoru ja selle ahendatud osa vahel staatilise rõhu muutust diferentsiaalmanomeetriga, ning selle näidu kaudu määratakse vooluhulk. √ Q=K 2 g ∆ h ( ρρ −1) Hg √ 4 d2 Kus 4 K=ξπ d 22 / 1− ( ) d1 on mõõteriista moodul ning vooluhulgategur on ξ
toiteklapi ei sõltu ainult läbivooluava pinnast, vaid ka rõhulangust klapist läbivoolamisel. Püsivat rõhulangu toiteklapil on raske tagada ja seetõttu sellise reguleerimissüsteemi staatiline karakteristik ei ole üheselt määratud ning regulaatori poolt hoitav nivoo katla trumlis sõltub ka rõhulangust toiteklapil antud ajahetkel. Auru kulu mõõtmiseks kasutatakse mõõtediafragmat või düüsi. Rõhulangu mõõdetakse diferentsiaalmanomeetriga, mis sisaldab kas diferentsiaaltrafot või induktsioonmuundurit. Kolmeparameetriline toitevee reguleerimine. Vanasti, kui auru rõhk oli madal, oli suhteliselt odav teha hästi suured trumlid, kus veetase muutus auru- veekulu ebabilansi korral aeglaselt. Oli võimalik kasutada üheparameetrilist reguleerimist trumli veetaseme järgi. Aastate jooksul auru parameetrid tõusid ja suurte trumlite tegemine läks kulukaks. Väiksemates trumlites
annaabi.ee 
