LIIKUMISE DIDAKTIKAST Üldarendavate harjutuste üldiseloomustus: Kasutatakse peamiselt tugi-liikumisaparaadi mõjutamiseks (harjutused pallide, rõngastega jne). Mõjutavad kogu organismi – areneb lihas, painduvus, vastupidavus, osavus, rüht. Harjutused peavad olema lastele arusaadavad, mõju kindel. Harjutused peavad olema sellise järjestuga, et lihasgrupid vahelduksid läbi tehes. Harjutusi tehes tutvustatakse lähteasendeid kätega, jalgadega, kerega. Oluline on harjutada hingamist, näiteks sõnu puhuda koos samal ajal. Hooharjutused pinguldavad ja lõdvestavad lihaseid. Kasutusel käte, jalgade, kere raskus ja hoog. Jõuharjutused arendavad lihaste jõudu, et tõsta töövõimet (vastupidavust ja tugevust). Üldkehalisel arendamisel väga suur tähtsus. Painduvus- ja venitusharjutused eesmärk on normaalse liikumisvõime hoidmine, taastamine ja tõstmine. Lõdvestusharjutuste eesmärk on maandada ...
JOHANNES KÄIS KES TA OLI? • 1885 1950 • Johannes Käis oli eesti pedagoog ja kooliuuendusliikum ise juht. HARIDUSTEE • Õppis isa käe all Rosma külakoolis, Põlva kihelkonnakoolis ja Võru linnakoolis. • Sooritas 1903. aastal Pihkva Gümnaasiumis kreiskooliõpetaja kutseeksami. HARIDUSTEE • 1904. aastal lõpetas eksternina Peterburi Õpetajate Instituudi. • Õppis aastail 1913– 1915 vabakuulajana Riia Polütehnikumis. HARIDUSTEE Õppis 1916–1918 Petrogradi Ülikooli füüsika- matemaatikateadusko nnas, mille lõpetas 1. järgu diplomiga . HARIDUSTEE Hiljem täiendas end mitmel välisreisil tutvumaks koolikorraldusega: • Berliinis (1926), ...
kandumisega ja rahulduda üsna abitute riimidega. Enno luuletustes oli ka loodusel tähtis koht. Maastikupildid on mahedates toonides ja suubuvad tihti tundeavaldustesse või filosoofilistesse mõtisklustesse. Uuendusi tõi kirjandusse Enno läbi ballaadiloomingu, kus tema ballaadides oli senise eepilisuse ja dramatismi asemel tähtsal kohal hoopis lüürika, tundmuslik ja filosoofia. Ta uuendas ka lastluulet vabastades seda koormavast didaktikast. Enno teosed on: * "Uued luuletused" (1909) * "Hallid laulud" (1910) * "Minu sõbrad" (1910, kordustrükk 1973) * "Kadunud kodu" (1920, 1950) * "Valge öö" (1920) * "Valitud värsid" (1937) * "Üks rohutirts läks kõndima" (1957, 1971, 1983, 2001, 2003) * "Väike luuleraamat" (1964)
jne). 1.3.Pedagoogiliste distsipliinide mitmekesisus. Õpetajatööks vajalikke teadmisi ja oskusi ei paku mitte ainult pedagoogiline psühholoogia, vaid ka teised pedagoogilised ained, mis erinevad pedagoogilisest psühholoogiast nii lähenemisviisi kui ülesehituse poolest. Neist kõige sagedamini esinevateks on üldpedagoogika, didaktika ja kasvatusteooria. Pedagoogika ehk üldine kasvatusteadus koosnebki tavaliselt üldpedagoogikast, kasvatusteooriast ja didaktikast. Üldpedagoogika ehk pedagoogika üldised alused annavad enamasti ülevaate kasvatuse ajaloost, pedagoogika uurimismeetoditest, kasvatuse eesmärkidest ja hariduskorraldusest. Didaktika ehk õpetamisteadus vastab küsimustele mida ja kuidas õpetada, käsitleb õppesisu ja meetodite küsimusi. Kasvatusteooria käsitleb üldjuhul kasvatuse põhimõtteid, meetodeid ja vorme. 1.4.Uurimistmeetodid pedagoogikas ja pedagoogilises psühholoogias.
teoloogi ja noorsookirjaniku Joachim Heinrich Campe loomingu vastu. paljud algselt täiskasvanutele mõeldud teosed adapteeriti ning nõnda muutusid Venemaal lastelektüüriks M. de Cervantes Saavedra Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast, J. Swifti Gulliveri reisid, F. Feneloni Telemaque. Romantism muutis suhtumist lapsesse, huvitus lapse sisemaailmast. Kirjanikud ei suhtunud lapsesse enam kui kasvatusalusesse tabula rasasse, vaid nagu isiksusse. Peale- tükkivast didaktikast hoidudes püüdsid omaaegsed kirjanikud toetuda lapse tundeelule ning selles vaimus ennast väljendada. XIX. saj. kirjanikud- Antoni Pogoreleski (1787- 1836), Vladimir Odojevski (1803 või 1804- 1869) jt. kujutasid last tema igapäevases keskkonnas- pereringis ja koolis. Ka paljudest vene kirjandusklassikute teostest sai ajapikku lastelektuur, mis omakorda aitas kaasa lastekirjanduse taseme tõusule. Nii näiteks tulid täiskasvanute
põhjendatud otsuseid. Peale kiire otsustamise ja valmis lahenduste rakendamise nõuab õpetajatöö ka tegevuse tulemuste ettenägemist. Õppe-kasvatustöö mõistmisele aitavad kaasa teadmised inimkäitumise seaduspärasustest. Pedagoogilise psühholoogia uurimisobjektideks on õpilane, õppimine ja õppimise tingimused. Pedagoogika ehk üldine kasvatusteooria koosneb tavaliselt üldpedagoogikast, kasvatusteooriast ja didaktikast. Üldpedagoogika ehk pedagoogika üldised alused annavad enamasti ülevaate kasvatuse ajaloost, ped.uurimismeetoditest, kasvatuse eesmärkidest ja hariduskorraldusest. Didaktika ehk õpetamisteadus vastab küsimusele mida ja kuidas õpetada, käsitleb õppesisu ja –meetodite küsimusi. Kasvatusteooria käsitleb üldjuhul kasvatuse põhimõtteid, meetodeid ja vorme. Pedagoogiline psühholoogia on kui kasvatusteaduse psühhologiseeritud käsitlus. 2
annaabi.ee 
